Ajalookirjanike ümarlaud „Ajalooromaan kui aja märk“

Viimastel aastatel on ajalooaineline ilukirjandus teinud Eestis eredama tähelennu kui ükski teine žanr. Ajalookirjanduse uuele tulemisele on tunnuslik paljusus nii mahus kui vormis: see ulatub kriminaalromaanidest näidendite ning lühijuttudest romaanisarjadeni. Taoline buum lisab annuse ajakohasust ka ajalooromaani-teemalisele konverentsile – see aga kasutab omakorda head juhust, et arutleda ajaloolise ilukirjanduse üle koos kirjanikega, kes ongi olnud suuresti selle tõusu taga: Tiit Aleksejevi, Indrek Hargla ja Andrei Hvostoviga.

Lähtudes konverentsi teemast, kutsub ümarlaud Eesti uut ajalookirjandust vaatlema žanri poeetika ja poliitika taustal. Nii soovime pöörata tähelepanu sellele, et ajalooline ilukirjandus ei suhestu mitte üksnes minevikuga, mida ta kujutab, vaid ka žanriga, milles ta kirjutab: selle ajaloo ja pärandi, tõe- ja usutavuse režiimidega nii rahvuslikus kui rahvusvahelises plaanis. Kummatigi ei ole žanri ja selle mängureeglite mõju üksnes vormiline: oma klassikalisel kujul on ajalooromaan vägagi poliitiline ja ideoloogiline kirjandusliik.

Teemasid ja küsimusi

• Milline võiks olla uue Eesti ajalooromaani suhe kohaliku ajaloolise ilukirjanduse traditsiooniga? Kas uued teosed võiksid asuda ümber kujundama ajalooromaani nii vormilist kui ideoloogilist kaanonit? Mil määral aga suhestub uus ajalookirjandus žanri muutumistega rahvusvahelises plaanis?
• Kuidas uuel ajalooromaanil – millele on tunnuslik eestlaste puudumine – on potentsiaali ja pretensiooni osaleda Eesti ajaloo suure jutustuse ja kultuurimälu vermimisel? Kuidas ülepea võiks nendes protsessides kaasa kõneleda ajalookirjandus, mis on hüljanud oma traditsioonilised vormid ja teemad?
• Uue ajalooromaani menu võlgneb palju romantismile ja meelelahutusele tehtud panusele – minevik on siin paik, mis pakub mõnusat äraolemist. Ent kas minevikust kirjutamisel on võimalik ideoloogiast vabaneda?
• Kas ja milline on uue ajalooromaani poliitika, mille menu nurgakiviks ei ole igatahes kollektiivse mälu kummitused? Miks näikse see tihti keerulist ajalugu (või ajaloo keerulisust) vältivat?
• Miks eelistab uus ajalooline ilukirjandus just neid sündmusi, kangelasi, keskkondi ja kangelasi, mida ta on välja valinud? Millest annab märku keskaja domineerimine?
• Milline on uute ajalookangelaste rahvuslik, sotsiaalne – ja sooline kuuluvus? Kuidas võiks uut eesti ajalooromaani pikemas perspektiivis mõjutada naisautorite puudumine ja omal häälel kõnelevate naistegelaste vähesus – ehk teisisõnu tegelemine peamiselt meestegelaste ja traditsiooniliselt maskuliinsete teemadega?
• Kui ajaloost kirjutatakse alati tänapäeva jaoks, siis kuidas võiks ajaloolises ilukirjanduses kujutatud tegelased, sündmused ja miljööd olla kõnekad kaasaja inimese ja ühiskonna jaoks? Milliseid väärtusi, ideid ja teemasid nad kehastavad?