Armastus koolera ajal. Ootame osalema taudiveebinaris (lisatud kava)
Su enda silm ju linna näeb, mis nõrkenud
on nõnda, et ta suudab vaevalt tõsta pead
neist surmalaineist, mis ta verre vaotavad
Ta hukkub: närbund viljapead on põldudel;
ta hukkub: loomad lõpnud on ja lämbuvad
emaihhu sündimata lapsed. Linna löönd
on hirmus katkuhaldjas tapva leegiga;
ta rüüstab tühjaks hoone, mille püstitas
kord Kadmos, ohkeil täidab sünge Hadese.
Sophokles „Kuningas Oidipus“ (429 eKr)
Üks läänemaise kirjakultuuri kuulsamaid alustalasid saab alguse olukorras, kus linna vaevab zoonootiline epideemia, mille käes kannatavad nii loomad kui ka inimesed. Nakkuslikud tõved ja taudid on kirjanduses sestsaadik kordunud, nii nagu nad pole kadunud reaalsusestki: Giovanni Boccaccio „Dekameroni“ raamib 14. sajandi Must Surm, Albert Camusʼ „Katku“ (1947) taga on 19. sajandi koolerapuhangud; koolera kummitab ka Thomas Manni „Surmas Veneetsias“ (1912) ning tuberkuloos võimaldas luua „Võlumäe“ (1924).
Eestiski leidub, lisaks rikkalikule katku- ja halltõvepärimusele, tõbedest tõukuvat kunstkirjandust, olgu siis Jaan Krossi tetraloogia „Kolme katku vahel“ (1970–1980), Aadu Hindi pidalipelguse või tuberkuloosiga rinda pistma pidanud A. H. Tammsaare tiisikeridest tegelaste ja difteeriasse surnud Vargamäe laste näol. Friedebert Tuglas kirjutas kurblikunenäolise novelli „Kuldne rõngas“ 1916. aastal tüüfuses vaevlevas Tamperes ning võime küsida, kas August Gailiti purpurne surm lähtub Esimese maailmasõja lõpule järgnenud gripiepideemiast.
Lisaks reaalsete nakkuste üle reflekteerimisele leiab hukatuslikke pandeemiaid kinnistunud troobina ka düstoopilise varjundiga ulme- ja fantaasiakirjandusest. Juba ulmežanrile alguse pannud Mary Shelley sulest sündis katku globaalse hävitustööga tipnev visioon „Viimane inimene“ (1826). Ulmeraamatutes leidub nii maailmaruumist pärinevaid tulnuktaude (Michael Crichtoni „Andromeda“, 1969), inimeste enda kasuahnest leiutuskirest võrsunud (John Wyndhami „Trifiidide päev“, 1951) või laboris sihipäraselt sepitsetud ajastatud tõbesid (Margaret Atwoodi nn MaddAddami triloogia, 2003–2013); Eesti uuemast ulmeloomingust võib meenutada näiteks mutantide levitatavat soerdihaigust Mann Loperi teosest „Algus pärast lõppu“ (2015).
Selline rikkalik materjal on mõistagi ajendanud ka kirjandusteaduslikke käsitlusi. Klassikaliseks näiteks on siin Susan Sonntagi esseed „Haigus kui metafoor“ (1978, eesti k. 2002) ning „Aids ja selle metafoorid“ (1989, eesti k. 2002), milles tehakse üldistusi ka mitmete nakkushaiguste kujutamise kirjanduslike ning ühiskondliku diskursuste kohta kaugest katkust kuni uue aidsini. Haiguse ja kirjanduse teemalisi arutelusid on lähiminevikus toimunud Eestiski, nt Tammsaare muuseumi 11. sügiskonverents „Kirjandus ja haigus“ või Piret Kruuspere teadusseminar „Haigus kui nähtus ja metafoor Madis Kõivu dramaturgias“.
Eesti Teaduste Akadeemia Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuse ja Tartu Ülikooli semiootikaosakonna korraldatavas veebinaris vaatleksime kitsamalt nakkushaiguste ilukirjanduslikke kajastusi nii eesti kui ka maailmakirjanduses, eriti epideemilisel ja pandeemilisel kujul. Enim on oodatud vaatlused, milles nakkusi seotakse linnakeskkonnaga, nagu seda oli juba Sophoklese taudist vaevatud Teeba. Et ettevalmistusaeg saab olema ühtpidi napp ja teistpidi reaalsest kogemusest värskelt mõjutatud ning et veebinari formaat ei soosi pikki ettekandeid, ootame ca 10–15 minutilisi tutvustavaid lühiettekandeid (eriti vähemtuntud) ilukirjanduslikest alliktekstidest kodu ja välismaalt ja/või uurimisraamistikest, mis võiksid olla eoks juba pikematele seisukohavõtule tulevikus.
Veebinar leiab aset kolmapäeval, 10. juunil 2020.
Kirjutage meile oma teemast, osavõtusoovist ja kõikidest küsimustest hiljemalt 25. maiks. Veebinari tehnilist külge alles täpsustame, see sõltub ka osalejate arvust. [On pisitilluke lootus, et seminar saaks osaliselt toimuda ka juba mõningate reaalselt Underi ja Tuglase muuseumis kohal olevate ettekandjatega, aga sellega ei saa veel kindlalt arvestada.]
Loodame, et üleskutse ärgitab kaasa mõtlema ja osa võtma!
Tervistavat kevadet soovides
Ene-Reet Soovik ene-reet.soovik@ut.ee
Elle-Mari Talivee ellemari@utkk.ee
Armastus koolera ajal. Taudiveebinar, 10. juuni 2020
Kava
11.00–12.00 Kauge ja kummaline (juhatab Elle-Mari Talivee)
Ene-Reet Soovik. Kuidas kirjutada taudi? Susan Sontag ja teised
Andrus Org. „Maailm lihtsalt on nüüd selline“. Pandeemianarratiiv Mari Järve romaanis „Esimene aasta“
Neeme Näripä. Haigus Aischylose „Oresteias“
12.15–13.15 Katk ja koolera (juhatab Ene-Reet Soovik)
Janika Kronberg. Arvo Mäe „Katk ja koolera“
Triinu Tamm. Patrick Devilleʼi „Katk ja koolera“
Elle-Mari Talivee. Koolera ja Londoni kaart. Haiguste kaardistamisest kirjandusteostes (Steven Johnson, „The Ghost Map“)
13.30–14.30 Pidal, tiisikus ja verine kõhutõbi (juhatab Elle-Mari Talivee)
Jaan Undusk. Verine kõhutõbi Tartus aastal 1846 („Faehlmanni raport“).
Eva Rein. Tuberkuloos kui võimalus ja võimatus Kevin Pattersoni romaanis „Consumption“
Kadri Tüür. Aadu Hindi „Pidalitõbi“ ja „Vatku tõbilas“ tagantjäreletarkuse perspektiivis
Lõppsõnad
Olete teretulnud veebinari kuulama! Palume soovijail saata e-kiri aadressil ellemari@utkk.ee hiljemalt teisipäeva õhtuks, vastu saab osalemislingi ja täpsemad instruktsioonid.
