Elle-Mari Talivee igakevadisest linnujämmist

Väike linnujämmi välimääraja

Linnujämmi üks eesmärke on algusest peale olnud pöörata tähelepanu lindudele ja linnaloodusele, väärtustada elurikast linna ja sõnastada see kogemus poeesia ja muusika kaudu.

Ell-Mari Talivee, Eesti Teaduste Akadeemia Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuse vanemteadur

Nüüdseks juba igakevadine sõna „linnujämm“ teeb mul ikka südame soojaks. Kujutan alati tahtmatult ette, kuidas seekord on ka linnud nõusse saadud ja tiivulised näitavad Tartus kammerlikul kontserdil, mida nad oskavad. Päris nii see küll ei ole – lindude asemel on esinenud siiski luuletajad ja muusikud –, aga tunne, et esinejad linnujämmiks tõesti linnunahka ja -hinge poevad, heljub selle ürituse kohal küll.

Rahvapärimus on tulvil linnuõpet ja linnulaulu, aga ka lindude välimuse ja eripära mnemotehnilisi võtteid. Need on jõudnud otseteed eelkõige lastekirjandusse, täiskasvanutele mõeldud lugemisvaras on lindudega enamasti keerulisem. Peale selle, et lind kas või paari kriipsukesega äratuntavaks markeerida, saab tema kaudu öelda muudki. Enamasti tuletavad aga tekstid linde meelde ja panevad korrakski neile mõtlema, sest ehkki sulelised on meil Eestis ilmselt kõige otsesem silmkontakt elusloodusega, peaksime neid palju rohkem hoidma. Tiivulised on looduse käekäigu ja seega ka linnalooduse heaolu baromeeter: see linn, kus tahab elada palju linnuliike, on hea keskkond ka inimesele.

Linnujämmi üks eesmärke ongi algusest peale olnud pöörata tähelepanu lindudele ja linnaloodusele, väärtustada elurikast linna ja sõnastada see kogemus poeesia ja muusika kaudu. Tänavune jämm on juba viies.

Sel kevadel on jämmimas nii kodused kui ka üks seni Eestisse veel mitte sattunud linnuliik. Tartu on sel aastal Euroopa kultuuripealinn ning Lodjakojas tõlgendatakse mitmete riikide rahvuslinde: meie suitsupääsukest, hispaanlaste ibeeria kääpakotkast, inglaste punarinda, soomlaste laululuike ja norralaste vesipappi. Esindatud on veel ööbik, ronk ja kägu. Neist liikidest ei ole Eestisse kunagi jõudnud kääpakotkas, teised on rohkem või vähem tuttavad. Aga keda siis täpsemalt kuulda saab?

Ööbik. Faehlmanni muistendite põhjal õppis kirjanduslik sisask laulma Vanemuise kandlemängu järgi ja asustab Emajõe orgu järelikult juba iidsetest aegadest peale. Lind hüüdnud oma nime Koidu juures viibinud Hämarikule: „Laisk tüdruk, laisk tüdruk! Öö pikk!“. Liik jäi paikseks: 157 aastat tagasi ilmus Tartus ühe üpris värske tartlase teine anonüümne luulekogu pealkirjaga „Emajõe ööbik“, mispeale Carl Robert Jakobson soovitas autorile pseudonüümi Koidula. Veel natuke hiljem (1883) kirjutas nooruke seminarist Gustav Wulff, Mihkel Veske õpilane, Tartus „Õrna ööbiku“ sõnad.

2024. aasta linnujämmil on ööbikute eest laval muusikaprofessor David Rothen­berg, kes on musitseerinud koos Berliini linnaööbikutega (ja eesti laulja Lembe Lokiga), neist lindudest kirjutanud ja neid filminud.1 Linnujämmi liikidest mitmed vihjavad linnukaitse olulisusele ja ööbik ongi üks linnalind, kelle puhul saab midagigi kohe ära teha. Esiteks: hoidkem võsa, sest ööbik hõiskab jõeluha, parkide ja surnuaedade põõsastikes. Teiseks: pesa teeb ta maha või maapinna lähedale, seetõttu ohustab lindu väikekiskja kass. Kui hiirekuningas hoitakse vähemalt paar kuud aastas toas, pesitseb aias rohkem linde ja läheduses laksutab ka ööbik.

Suitsupääsuke. Pika talupojakuuega, küll frakisabad lisaks, valge särk – ühesõnaga välimuselt umbes nagu Kristian Jaak Peterson Toomemäel.

Loe edasi 31. mai 2024 Sirbist.