Elle-Mari Talivee: Looduse jaoks on inimene episoodiline

Sel aastal tähistas juubelit Kirjanduskeskuse vanemteadur Elle-Mari Talivee, kes on kirjanduslikus vaates uurinud linde, linna, naismaadeavastajaid, põlevkivi, Tuglast, ühistransporti ja veel väga paljusid muid asju. Sellest kõigest vestles temaga Keele ja Kirjanduse peatoimetaja Johanna Ross.

Looduse jaoks on inimene episoodiline

Elle-Mari Talivee 50

Sul on sünnipäev tegelikult 20. jaanuaril, aga sel ajal olid sa põgenenud Galápagose saartele ja sind ei saanud intervjueerida. Kas see oli erialane reis, arvestades, et sa oled viimasel ajal tegelnud palju looduse ja keskkonnaga, täpsemalt keskkonna ja kultuuri suhetega?

Jah, ei saa öelda, et ma looduskirjandust uuriksin, aga mind huvitab, kuidas ilukirjanduses peegelduvad loodussuhted. Ja kas see muudab meie keskkonnakäitumist – aga ma ei oska seda kuidagi mõõta. Kuigi ma ei plaaninud minna Ecuadori, et seal kõike seda uurida, siis ikka kukub nii välja. Esiteks jäävad näppu kohalikud raamatud. Ja teistpidi hakkad mingeid asju nägema sellisest vaatepunktist, millest enne ei oska – seega reisimine on ikkagi tähtis. Ma lugesin seal Margret Wittmeri omaeluloolist raamatut ühest Galápagose saarest, Floreanast, millele ta on hiljem kirjutanud peatüki juurde, siis kui looduskaitset seal väärtustama hakati. Raamat koosneb niisiis kahest poolest, asuniku ja alles seejärel kohaliku looduse eripärade hindaja mälestustest. Pisike raamat, mis samas peegeldab mõtteviisi muutumist. Mõtlesin, et kui oleksin lugenud seda ilma sealkandis käimata, ei saaks ma paljust aru – umbes nii, nagu ecuadorlane „Tõde ja õigust” lugedes ei suudaks hästi ette kujutada, milline meie maa on. Kuigi lugemist see minu meelest ei sega, pigem jääb päriselt tajumata näiteks ökosüsteemide haprus.

Sa ütled, et päris looduskirjandust sa ei uuri, samas mur(d)epunktide artiklis tegeled sa ankeedivastustega, kus mainitakse igasuguseid looduskirjanduse teoseid.

Selgus, et need on inimestele tähtsad, ja kui küsida, mis loodusest kirjutatust on silma jäänud, siis need tulevad vastustest välja. Ilukirjandusteosed pigem eksivad sinna hulka. Minul on vastupidi: mina loeksin enne üles Tammsaare „Meie rebase” ja siis läheks sealt Fred Jüssi „Rebase­tunni” juurde.

Provokatiivselt võiks öelda, et keskkond on praegu moeteema – mis tunne on, kui satud seilama teaduse kõrgmoe laineharjal?

Häiriv! Tahaks öelda, et mina tegin seda juba enne. Aga praegu on inimestel keeruline, keskkonnamuret on palju. Olen ornitoloogiaühingu liige ja imetlusega olen vaadanud, kui hästi mõned ornitoloogid oskavad inimestele läheneda. Võiks ju kohe peale sõita, et te tapate kõik linnud ära. Aga nad oskavad seda lahendada mõistlikult, pisitasa. Keskkonna­muret või -ängi ei tohiks kuhjata, ma ei usu, et see paneb inimesi midagi tegema. Pigem võiks muutus tulla inimese seest. Mina vahel vihastan. Olen viimasel ajal palju lindudest rääkinud ja üpris sageli keegi küsib: mis ma selle teadmisega peale hakkan, et mingid liigid on välja surnud? Mind see kuidagi ei mõjuta, minu aias on linde ikka palju. Jõuetu tunne tekib, tahaks osata sellele sõbralikult vastata. Aga mure on ikkagi vajalik.

Kas kirjandusteadus on sinu jaoks siis selgelt poliitiline tegevus?

Mõnikord on ikka, jaa, muidugi. Ma loodan, et kogu aeg ei ole. Oleks halb, kui oleks kogu aeg. Siis kaoks kogu see lust ära, mille kirjandusest saab. Minu jaoks on kirjandus endiselt hea meelelahutus, või isegi rohkem – selline võluv maailm, kuhu saab siit ära minna.

Loe artiklit edasi ajakirjast Keel ja Kirjandus 7, 2024.