Leo Luks

Leo Luks õppis 1995–2008 filosoofiat Tartu Ülikoolis (teadusmagistri kraad 2002) ning 2008–2010 Tallinna Ülikoolis (doktorikraad 2010). Peamiseks uurimisobjektiks oli neil aastatel nihilismiprobleem Nietzschel ning selle edasiarendused fenomenoloogias ja hermeneutikas. Doktoritöö põhjal ilmus 2015 monograafia „Nihilism ja kirjandus“. Viimasel kümnendil on Luks avaldanud artikliseeria kodutusest eesti kirjanduses, uurides samal ajal ka Nietzsche filosoofiat, tõejärgsust, ontoloogilisi afekte fenomenoloogias, eesti filosoofiat jpm. Eesti kirjanikest on Luks kõige rohkem uurinud (:)kivisildnikku, aga ka Jaan Oksa, Ene Mihkelsoni, Juhan Liivi, Peeter Sauterit.

Lisaks monograafiale on Luks avaldanud esseekogud „Eklektika“ (2006), „40 kiri“ (2016) ja „Filosoofia kui looming“ (2021) ning luulekogud „100% leo luks“ (2013) ja „Vaene maa“ (2018). Luks on Eesti Kirjanike Liidu liige alates 2018. Samuti on Luks avaldanud üle 100 kirjandusarvustuse ning mõned lühemad tõlked. Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuses kuulub ta praegu teadusprojekti „Tsiviliseeritud rahvuse teke: dekadents kui üleminek 1905–1940“ uurimisrühma.