Kirjanduskeskus Eesti humanitaarteaduste konverentsil

Sooviga elavdada humanitaarteaduslikke arutelusid ja suurendada kollegiaalset läbikäimist kutsuti 2023. aasta kevadel ellu uus regulaarne teadusfoorum nimega Eesti humanitaarteaduste aastakonverents. Algatuse taga on viis ülikooli ning neli teadus- ja arendusasutust: Eesti Kunstiakadeemia, Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia, Tallinna Tehnikaülikool, Tallinna Ülikool, Tartu Ülikool, Eesti Keele Instituut, Eesti Kirjandusmuuseum, Eesti Rahva Muuseum ning Eesti Teaduste Akadeemia Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus. Konverents on mõeldud toimuma üle aasta, vaheldumisi Tallinnas ja Tartus.

Esimene Eesti humanitaarteaduste aastakonverents „Tulevikuhumanitaaria: kuidas humanitaarteadused kujundavad ühiskonda pöördeliste muutuste ajastul“ toimub 10.–12. aprillil 2024 Tallinna Ülikoolis. Kirjanduskeskuse töötajad esinevad neljas paneelis ja teevad posterettekande.

Paneel: Balti kirjakultuuri ajalugu

• Kaarel Vanamölder. Balti ajakirjanduse ja valgustuse pikk ajalugu 17.–19. sajandini
  Balti ajakirjanduse ja valgustuse ajalugu vaadeldakse traditsiooniliselt kahes osas. Esimesest, kuni 1710. aastani väldanud ajast kõneletakse kui ajakirjanduse „hälliperioodist“ ja eelvalgustusest, millele alles alates 1760. aastatest järgnes teine, tõelise „taassünni“ ja arengu järk. Kujutlus „poole sajandi pikkusest pausist“ (1710–1760. aastate esimene pool) on uurimisloos püsiv. Kommunikatsiooniajalooline vaade pakub sellele alternatiiviks Balti ajakirjanduse ja valgustuse „pika ajaloo“ kontseptsiooni. Selle kohaselt olid hiljemalt 17. sajandi teisest poolest siinsed provintsid ühendunud üleeuroopalisse postivõrgustikku, mis jätkas tõusvas joones funktsioneerimist ka peale 1710. aastat. Balti provintside vahendusel – Riia kaudu – kulges peamine postiühendus Peterburi ja Lääne-Euroopa vahel, tuues omaaegseid ajakirjanduslikke tippväljaandeid jms siia ammu enne 18. sajandi teist poolt. Uus vaade põimib Balti kirjakultuuri ajaloo veelgi tihedamalt Lääne-Euroopas toimunud arengutega.
• Jaan Undusk. Salajane missioon avalikkus. Carl Gustav Jochmanni elu- ja keelekäsitusest
  Pärnus sündinud, sealsamas linnakoolis, Riias toomkoolis ja Saksamaal ülikoolides käinud keelefilosoof ja poliitiline publitsist C. G. Jochmann (1789-1830) avaldas eluajal kõik oma teosed anonüümselt, kuid nende läbiv suur idee oli „avalikkus“ (Öffentlichkeit). Ta oli veendunud, et liikumine avatud ühiskonna poole saab toimuda vaid koos proosa, eriti mõtteproosa ehk esseistika edusammudega. Ühiskond, mida valitseb luule, kujund, metafoor, ei ole poliitiliselt läbipaistev. Jochmanni teostes leidub üksnes kergeid vihjeid Liivimaale, kuid tema žanripoliitika ja keeletüpoloogilised mõtiskelud võivad anda märku lapsepõlve kultuurikontekstist. Ehkki tema suhetest eestlastega pole andmeid, jättis ta oma testamendiga protsente kandma 15 000 hõberubla „eesti maarahvale“ mõeldud koolide tarbeks. Avalikkuseloomele suunatud salastatud tegevuse paradoks avaldus 18.-19. sajandi vahetusel kogu hilisvalgustuslikus Euroopas (nt vabamüürlus), ent omandas erilise tähenduse Venemaal (dekabristid).

Paneel: Mitmekeelsus Eesti luules

• Jaanus Valk. Kaplinski hiinapärane eesti luule ja eestipärane hiina luule
  1969. aastal avaldas Jaan Kaplinski oma esimesed hiina luule tõlked. Need on sidumata kõnes, aga eeldatavasti algupäranditega sarnast mõju saavutamaks liigendatud süntaktiliselt hakitud fraasideks. Järgnevalt kohtab samasugust lausumisviisi Kaplinski oma luuleski. Edasi läksid Kaplinski hiina tõlked sujuvamaks: hoogu kinni pidavaid nõksakaid siluti välja, samas lausete aeglustatud kulg jäi alles. Sellise kuju saavutavad eestindused „Täiskuutaeva all” (1985). Samal ajal, kogus „Tule tagasi, helmemänd” (1984), kasutas Kaplinski oma luules laulvat rõhulist värsisüsteemi, muuhulgas nelja ja kolme rõhurühma vaheldumisega mõõtu, mis on hiina luule meetrumile lähimaid võimalikke eesti vasteid. Tõlgetes jäi see viimane väike samm aga astumata. Eesti luule pärane lausumisviis jõudis Kaplinski hiina luule eestindustesse „Laulude” lõime tõlkevalikus, kus hiina rahvaluule sai eesti rahvalaulupärase kuju, mis ei tähenda hiina luule vormist eemaldumist, vaid sinna lähemale jõudmist.

Paneel: Sinine humanitaaria: vesi, inimene, kultuur

• Elle-Mari Talivee. Emajõest kirjanduses ja kunstis: 1950.–1960. aastad

Võrdlen omavahel kaht autobiograafilist Emajõe-romaani. Leida Kibuvitsa „Soomustüdruk” jõekaldal kasvanud tüdrukust ilmus täiendatud trükis 1957, mõned aastad pärast autori vabanemist vangilaagrist. Olev Remsu „Supilinna poisid“ kirjeldab teismelise poisi kogemusi 1950.–1960. aastate vahetusest. Remsu vaatab poolirooniliselt tagasi poststalinistliku ajajärgu Emajõele, Kibuvits sobitab 20. sajandi esipoole jõelinna 1950. aastate kirjanduse nõuetega. Arengu- ja linnaromaanide tegevuspaik asub Tartu Supilinnas teine teispool jõge. Romaanid on äärmiselt visuaalse kujundikeelega – Kibuvitsa peategelane on kunstikalduvustega, nagu olid kunstnikuambitsioonid tema loojal, Remsul on stsenaristiharidus. Ettekandes võrreldakse mõlemat teksti kirjeldatud perioodide kohta Emajõest loodud visuaalkunstiga, milles romaanidele sarnaselt peegelduvad praeguseks kadunud tegevusalad, linna muutumine, jõgi kui rekreatsioonikeskkond, aga ka kui kaudse ja otsese keskkonnavägivalla ohver.

Paneel: Uuenduslikud kultuuripraktikad 20. sajandi esimesel poolel ning nende vastukajad täna: kriitika, kriisid, afektid

• Leo Luks. Dekadentlik estetism humanitaaria programmina
  Oma ettekandes vaidlustan progressiivse, kasulikkuse-keskse käsituse humanitaariast. Võttes julgust humanitaaria hõimlusest kunstiga (arts and humanities) väidan esmalt, et humanitaarne uurimistöö, nagu ka kunst, peab olema täiesti vaba, lähtuma vaid sellest, mis uurijat paelub-kõnetab. Teiseks väidan, et just dekadentlik estetism (uuurimine uurimise pärast!, transgressiivsus ja tabude tematiseerimine jms) on kohane ja viljakas programm vaba uurimistöö jätkamiseks nende utilitaarsete-moraalsete realiteetide tingimustes, mis meid igal sammul lämmatada püüavad. Oma põnevas võrdluses toob Ferguson (2002) esile, kuidas nii dekadentlik kunst kui ka äärmuslik eksperimentaalteadus mässasid viktoriaanliku ajastu positivistliku progressivismi ja utilitaarsuse vastu. Jagades sedasama äärmuslikku epistemofiilset eetost, uurisid nii äärmuslik teadus kui äärmuslik dekadentlik kunst inimese pahupoolt, sügavikku, mis jääb stabiilse identiteedi ja sotsiaalselt vastutustundliku moraalse rolli taha.
• Mirjam Hinrikus. (Anti)feminismist kirjanduslikus dekadentsis ja modernismis: Tammsaare juhtum
  Dekadentsi esteetikat peeti üsna kaua seksistlikuks ja isegi misogüüniliseks. Kuna pikka aega kanoniseeriti suurte meesdekadentide loomingut, hakkasid 20 s lõpus ilmuma vastukaaluks uurimused, mis juhtisid tähelepanu naisdekadentide olemasolule ja nende loomingu eripärale. Tõdeti, et kuigi viimastes on piisavalt ka naisvaenulikke diskursusi, võimaldavad just naiskirjanike teosed sageli reljeefselt jälgida naist ja naiselikkust teisestavate väljendusviiside õõnestamist läbi iroonia, paroodia ja groteski. Kuigi siiani täiendatakse mehekeskset dekadentsikaanonit naiskirjanike teostega, vajaks revideerimist ka meesdekadentidest või -modernistidest autorite loomingu tõlgendused, seda enam, et mainitute esteetikale omane ambivalentsus (k.a nt iroonia ja paroodia) tuleb esile teksti igal tasandil. Uuringi Tammsaare loomingu neid aspekte, mis minu meelest haakuvad feminismiga ning arutlen selle üle milliste ajaloolistatud naisküsimuse harudega need võiks seostuda.
• Aare Pilv. Vasakpoolsuse estetistlikust substraadist
  Olen viimasel ajal tegelenud Johannes Barbaruse ja Johannes Semperi loome- ja elulugudega selle nurga alt, kuidas on omavahel suhtes nende estetistlikud (nii dekadentlikud kui ka avangardistlikud) loomingulised otsingud ning nende vasakpoolne maailmavaade, mis lõpuks võimaldas neil olla nõukogude võimu kehtestajate hulgas. Mu põhioletus on, et nende estetistlik ning propagandistlik looming on kuidagi sisemiselt loogilises seoses, mitte ei moodusta sisemist vastuolu. Ettekandes püüan küsitleda sellise lähenemisviisi olulisust tänapäeva eesti kultuuri seisukohast. Arvan, et siin on mitu aktuaalselt kõnekat punkti: esiteks, nõukogude pärandi mõtestamine on ikka veel sisemiselt vastuoluline ja politiseeritud valdkond ja võib-olla lisab minu lähenemine mõne nüansi, mis aitab sel mõtestusel vabamaks muutuda; teiseks, vasakpoolsuse tähendus on viimastel aastatel just kultuurisõdade kontekstis teisenenud ja selles olukorras pole paha seda mõistet mineviku valgel pisut tuulutada.

  Posterettekanne: Varauusaegse Eesti- ja Liivimaa kirjutav aadel 1561–1730

Ettekandjad: Marin Jänes, Martin Klöker, Kaarel Vanamölder, Kristi Viiding, Aira Võsa
2023. aastal käivitus Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuses viieaastane teadusprojekt „Kokkupuuted, üleminek, muutus: nobilitas haereditaria ac litteraria varauusaegse kirjanduse väljakujunemisel Poola ja Rootsi Liivimaal“. Poster tutvustab Eesti- ja Liivimaa aadlikirjanduse mitmekeelset algust (1561–1730), esitades hüpoteesi, et kirjanduslikult tegev aadel ei kujunenud mitte kiire majandusliku, poliitilise ja õigusliku olukorra paranemisega 18. sajandi lõpul Vene impeeriumi ajal ja valgustusliikumise toel, vaid juba tänu varauusaja sotsiokultuurilistele ja hariduselu muutustele. Siinse aadli huvi kirjasõna vastu kujunes välja varem kui muude kunstialade, nt (mõisa)arhitektuuri ja kujutava kunsti vastu. Aadli literaarse tegevuse kujunemist vaatleme järgmiste etappidena:

• Vene-Liivi sõja ajal ja järel eksiili läinud aadlike kirjanduslikud praktikad,
• Poola-Leedu ja Rootsi võimu all olevate haritud ametnike ja literaatide laialdane aadeldamine,
• uue teenistus- ja haridusaadli ning nende järeltulijate segunemine vana aadliga,
• uue teenistus- ja haridusaadli kirjanduslike ja teaduslike ideaalide ja pädevuse tunnustamine ja omaksvõtmine vana aadli poolt.
  Postril näitlikustame oma teese senise tekstikaeve käigus leitud tekstidega.