Uus leid eesti kirjandusloos – neli seni tundmata luuletust 17. sajandist

Johann Hornungi [?] „Uhhe Wirrolase Jutt unnest Pehst” trükises „Glück-wünschende Ehren-Zeilen…” (1682, 4 pöördel). Originaal: Wittenberg, Reformatsiooniajaloo teadusraamatukogu

Keele ja Kirjanduse oktoobrinumbris ilmus Kirjanduskeskuse vanemteaduri Kristi Viidingu ning kirjanik ja kirjandusuurija Jaak Urmeti koostöös valminud artikkel „Täiendust XVII sajandi Eesti luulele”, milles tutvustakse nelja Estica ja eestikeelse luule kujunemise seisukohast olulist teksti, mis on eesti kirjandusloole seni tundmata.

Põhjalik otsing eeskätt Saksamaa, vähem Poola, Läti, Soome, Rootsi ja Taani digisäilikutes andis eesti kirjandusloole juurde kaks eestikeelset luuletust 1654. ja 1682. aastast ning Brockmanni ladinakeelse luuletuse 1632. aastast ja saksakeelse soneti 1654. aastast.

Eriti ootamatu ja kummaline on 1682. aastast pärineva eestikeelse luuletuse „Uhhe Wirrolase Jutt unnest Pehst” leidmise lugu. Nimelt oli kirje seda luuletust sisaldava Kielis ilmunud trükise kohta Eesti Rahvusbibliograafia andmebaasis (ERB) juba mõnda aega olemas, viitega eestikeelsele luuletusele selles trükises, kuid teadmine selle luuletuse olemasolust polnud ERB-i leheküljelt kaugemale jõudnud. Teisisõnu, olukorras, kus iga eestikeelne ilmalik luulerida XVII sajandist on filoloogia jaoks äärmiselt hinnaline, ootas suurepärane ja mitmel moel märkimisväärne luuletus sõna otseses mõttes keset küla, millal ta kellelegi silma jääb.

Uhhe Wirrolase Jutt unnest Pehst

KIs on se / Wennike; ons Sodda / ellik Rahwo?
Katz Nugga / Kirwest / Puht: echk meije sahme hahwo.
Sihn on wist Tappeldus. Ep olle / rummal Mehs.
Katz! Pillit Keiwat ehl. Et wata! Monne Kehs
On Kirjo Keppike. Kui kankest nemmat keiwat;
Kax punnast / ozzeko heht Kuskset aija Teiwat!
On toest heki hulk. Mond keiwat musta sehs /
Kui Pappit meije mahl? Et / wata! Meije Mehs.
Et wata! Soͤbbra Poik. Kust temma sattunt tenna?
Miß nemmat tottawat? Siht / Poiß / sap jerrel menna.
Ep pehse ehemall. Jo monni prukip Suht.
Se on uͤx Auwo Pew / echk Pulmat / ellik muht.
Keß tottax Tallinna /nink lehhax Soͤbbra kotta.
Sax temmal rekida; et auwo tachtnut wotta /
Ewert / Ta armsamb Poik. Sull sako monda heht /
Sind Jummal satako keik lebbi maht nink Teht!

Luͤhhedelt nink ruttust seije Kirja-Nahha pehle pandut
Keike Mah-Mehste nimmes.

Rohkem luuletuse „Uhhe Wirrolase Jutt unnest Pehst” ehk „Ühe virulase jutt unise peaga” (või pigem „Ühe virulase nägemus” või „Ühe virulase nähtud kummaline vaatepilt”) kohta, aga ka teisi leitud luuletusi, nende leidmise lugu ja nende erilisusest eesti kirjandusloos saab lugeda SIIT.