Lind arhiivis ja muuseumis
Näitusest
Eesti Ornitoloogiaühingu teatel kuulub Eesti lindude nimestikku seisuga 19.08.2022 kokku 400 loodusliku päritoluga ja meil või naabermaades püsiva asurkonna moodustanud sissetalutud linnuliiki. Sellest numbrist üle poole on haudelinnud. Eestisse satub ka põnevaid eksikülalisi, kes rännakuil või tormituulega siia jõuavad. Lindude avar tiivuline maailm on tihedalt seotud kogu meie keskkonnaga ja annab ühtlasi teadmisi keskkonnamuutuste kohta, nii võime näiteks kliimamuutusi aimata linnuliikide käitumise põhjal. Järjest enam jääb siia linde, kes muidu talveks ära lendasid, rändurid naasevad üha varem. Lindude vaatlemine on hea võimalus loodusmaailma tundmaõppimiseks: tarkus ümbritseva kohta ei sünni iseenesest, vaid selleks peab vaatlema, mõtlema ja suhtlema, nagu ütleb looduskaitsebioloogia professor Asko Lõhmus.
Siinsele virtuaalnäitusele on kokku kogutud peegeldus sellest, kuidas linnud on looduskeskkonnast lennanud meie rahvapärimusse ja -kunsti, maalidele ja tarbeesemetele, raamatutesse ja lastetuppa ning sealtkaudu muuseumidesse, arhiividesse ja raamatukogudesse. Igas kogus on kindlasti vähemalt üks lind – seda kinnitab ka kirjandusmuuseumi rahvaluule arhiivi vanemteadur Mall Hiiemäe.
Aga missugune on tema lugu, missugustes kontekstides ja miks teda mäletatakse, on ta tuli- või siurulind või on tal reaalne prototüüp looduses, armastab ta rännata, on teda vaja hoida, kaitsta või uurida – sellest kõnelevad juba eksponaadid igaüks eraldi. Marie Under ja Friedebert Tuglas, kelle kultuurikogud panid aluse Eesti Teaduste Akadeemia Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuse loomisele, olid mõlemad kirjanikud, keda loodus inspireeris. Eesti Teaduste Akadeemia Looduskaitse Komisjon, mis asutati 1955. aastal, oli aga esimene Teise maailmasõja järgne looduskaitseorganisatsioon Eestis.
Näitusega alustasime Eesti Ornitoloogiaühingu 100. sünnipäeval
Eesti Ornitoloogilise Ühingu asutamise võtsid 1921. aasta mais ette vastse Eesti rahvusülikooli rektor, nina-kõrva-kurguarst professor Henrik Koppel, tulevane zooloogiaprofessor ja looduskirjanik Johannes Piiper (kaitses doktoritöö Londonis 1927), botaanik Gustav Vilbaste, konservaator Mihkel Härms, aga asutajate hulgas oli ka näiteks üks eestikeelsele maateadusele alusepanijaid soomlane Johannes Gabriel Granö.
Eesmärkideks olid toona kodumaal alatiselt ja ajutiselt asuvate linnuliikide täpne kindlaksmääramine, kodumaa lindude eluviisi uurimine, kodumaa rändlindude tuleku ja mineku täpne tähelepanek, teadmiste levitamine lindude elust ja olust kõnes ja kirjas rahva hulgas ning lindude kaitse.
Ehkki kõrvalolev pilt on ääretult mehelik, kuulus näiteks eestikeelsete linnunimede komisjoni ka tulevane Tartu Ülikooli esimene eesti soost naisdoktor Liidia Poska-Teiss. 
Pooleldi krutskiga tahtsime küsida, kuidas ja mismoodi on jõudnud teadmised lindude elust ja olust rahva hulka ja sealt muuseumi? Selleks palusime raamatukogudel, arhiividel, muuseumidel ja teistel mäluasutustel saata meile põnevaid linde oma kogust. Näitusest sai vahva ühisalgatus, kus osalejad ei piiranud end kaugeltki saja-aastase ajaperioodiga ega kitsa žanrimääratlusega. Kogudest ja ka eraisikutelt saadeti muuhulgas põnevaid tarbe- või mänguasju linnuga (endiselt võib neid saata aadressil keskkond@utkk.ee).
Kuraatorid
Elle-Mari Talivee
Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuse vanemteadur, projekt „EnviroCitizen“
Marin Jänes
Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuse teadussekretär
Katherine Seinre
Tartu Ülikooli üliõpilane, Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuse praktikant
Ülle Sillasoo
Vaida Põhikooli ja Merivälja Kooli loodusainete õpetaja
Andres Kalamees
Eesti Ornitoloogiaühingu projektijuht
Näitusel on kasutatud linnujoonistusi Eesti Ornitoloogiaühingu määramisabist (joonistanud Mike Langman, rspb-images.com).
Kaasrahastatud Euroopa Liidu teadusuuringute ja innovatsiooni programmist Horisont 2020, grant nr 872557 „Envirocitizen – Citizen Science for Environmental Citizenship“
