Rehi, suitsupääsukesed ja unistuslinnud
- Liik:
- Suitsupääsuke
- Ladinakeelne nimetus:
- Hirundo rustica
- Arvukus:
- Eestis hinnatakse arvukust 100 000 – 200 000 paarile
- Elupaik keskkonnas:
- Ehitiste räästaste alune, ka suuremad ja avaramad siseruumid
- Asupaik mäluasutuses:
- Eesti Rahva Muuseum Tartus Raadil
- Ilmnemispaik:
- Anu Raua seinavaibal rehielamu katusel
Tekstiilikunstnik akadeemik Anu Raud on 2011. aastal valminud vaiba kohta meenutanud: “Suurem vaip “Rehi” oli mõeldud suure piduliku saali otsaseina. Mõtlesin, et mis võiks olla see sümbol ja kujund, millega esindada Eestit. See tundus olevat rehielamu. Võimas ja jõuline. Asukoht nõudis, et selge kujund mõjuks kaugelt – selleks oligi tumesügav rehielamu helehallil foonil. Ja lähemalt silmitsemise jaoks oli mustreid ning sümboleid, elumustreid, figuure ja kujundikilde nii rehes sees, tema ees kui ka katusel ja taevas tema kohal.”
Sel imelisel vaibal on tõepoolest palju asju, sealhulgas ka mitu lindu. Võib-olla roosa kõhuga leevike, mõned sinised unistuslinnud, rehielamu katusele on äkki sattunud isegi merelinde. Aga katuseharjal istub kindlasti suitsupääsuke, kes sellise elamu järgi ka nime on saanud, olgu see nimi siis tõlgitud:
Sõna pääsuke on ilmselt ürgset, onomatopoeetilist päritolu: inimene on ses sõnas lihtsalt püüdnud jäljendada pääsukeste vidistamist. Küllap on sõna juba üle 5000 aasta vana: sama sõnatüvi on tarvitusel mitmes meile lähemas soome-ugri keeles (nt. soome pääsky, ungari fecske). Liigilaiend suitsu- on nimetusele ette liidetud aga alles 90 aastat tagasi – siis, kui Eesti linnud endale ametlikult nimed said, ehk 1922. aastal ilmunud „Eesti lindude nimestikus”. Tegu on otsetõlkega saksakeelsest sõnast Rauchschwalbe, mis arvatavasti vihjab pesapaigana kasutatud suitsusele köögile või isegi korstnale. Ent mõnes üksikus saksakeelses allikas seostatakse seda nimetust ka elamu suitsuava ehk räpnaauguga. Nimelt elati nii Saksamaal kui ka Eestis ja üldse kogu Kirde-Euroopa metsavööndis suitsutaredes ehk ahiküttega, ent korstnata hooneis – selline oli ka traditsiooniline eesti rehielamu oma rehetoaga. Korsten on 19. sajandi teise poole lisandus. Suits lasti toast välja suitsu-, leitse- ehk räpnaaugu kaudu.
Kui suitsupääsuke juhtus pesa tegema suitsutaresse, käis ta ehk sisse-välja just räpnaaugu kaudu. Rehetuba talupere suviti eriti ei kasutanud ja pääsuke võis sinna pesa teha küll. Niisiis võiks ka tõlkenimetuses leida ühisjooni meie endi ala ehitustraditsiooniga.