Ilmar Torni graafiline teos „Viimane kotkas“

Saaremaal sündinud Ilmar Torn (1921–1999) oli eesti graafik ja Eesti Kunstnike Liidu kauaaegne esimees. Ta on olnud sõdur teise maailmasõja kaevikutes, õppinud arstiteadust ja olnud ajakirjanik. Oma loomingus on ta sageli pöördunud tagasi kodusaare Saaremaa poole ning ennekõike tuntakse teda tema graafika järgi, kuid tegelikult armastas Torn väga ka värvidemängu.

Mai Levini sõnul kujutab Ilmar Torn oma seeriates sageli keskkonda, kui 1960. aastatel tekitas suurt elevust uute elurajoonide kerkimine, siis peegeldas seda ka Torni looming. Peagi sai selgeks, et sellega kaasnevad ka mitmed probleemid. 1965. aastal loodi Eesti Looduskaitse Selts, kus kunsti- ja kirjandusrahvas oli eestvedajaks, teemaks kerkis ka liikide kadumine. Ilmusid mitmed keskkonnaprobleeme käsitlevad tõlkeraamatud, nende seas ka rootslase Bengt Bergi raamat ,,Viimased kotkad’’ (1943), mis oli Eestis eriti aktuaalne seoses merikotkaste kadumisega. Sel teemal lõi ka Torn pildi.

Merikotka arvukus Eestis paistab õnneks olevat taas tõusuteel. Peamiselt pesitsevad merikotkad vanades metsades (nt Matsalu lahe ümbruses), kuid aina enam võib neid pesitsemas kohata ka mujal. Merikotkast on peetud kartlikuks linnuliigiks, kes eelistab inimtühjasid piirkondasid. Selle põhjuseks võib olla vaenamine, mis viis merikotkaste arvukuse vähenemiseni. Alles 1957. aastal võeti Eesti populatsioon täieliku kaitse alla ning vaenamine hakkas vähenema alles 1960. aastatel. 1980. aasta paiku pesitses Eestis ainult 15 paari, kuid 2014. aastal hinnati arvukus juba 240-270 paarile.

Ilmar Torni elust ja loomingust on Saaremaa Muuseumis valminud virtuaalnäitus, mida juhib kunstiteadlane Mai Levin. Lisaks on merikotkaste kohta valminud ka arvukalt dokumentaalfilme, telesarju, raadiosaateid ja artikleid, mis on leitavad näiteks Kotkaklubi veebilehelt.