Ööbikuoru rinnamärk
- Liik:
- Ööbik
- Ladinakeelne nimetus:
- Luscinia luscinia
- Arvukus:
- Eestis hinnatakse arvukus 130 000 – 200 000 paarile
- Elupaik keskkonnas:
- Lehtmetsatukad, eelistavad jõeorgusid
- Asupaik mäluasutuses:
- Vana-Võrumaa muuseum
- Ilmnemispaik:
- J. Dubovi kujundatud rinnamärgil
J. Dubov 1969 kujundatud rinnamärk Ööbikuorg valmis 1971 Tallinna Kunstitoodete Kombinaadis ARS.
2016. aastal kerkis Ööbikuorus 30 meetrit kõrge Pesapuu vaatetorn. Arhitekt Karmo Tõra idee järgi valminud vaatetornist, mis meenutab kahe linnupesaga puud, avanevad vaated üle kogu oru. Varem rahvasuus Tindi oruks nimetatud org sai 20. sajandil oru puudelt kostva ööbikute laulu järgi nimeks Ööbikuorg. Lauldes võivad ööbikud end täielikult unustada, minetades nii ohutunde ning lauldes ehast koiduni.
Küllaltki silmapaistmatu välimusega lind on tänu oma ilusale häälele pälvinud koha eesti kirjandusloos. Nii on näiteks Lydia Koidula saanud oma teise luulekogu „Emajõe ööbik“ (1867) järgi hüüdnime ning ööbiku laulust on allegoorilise miniatuuri kirjutanud ka Anton Hansen Tammsaare:
Ööpik ja lilled
Ühel ilusal kevadel laulis koplis ööpik.
Selsamal kevadel hakkasivad sääl ka lilled õitsema.
Ja kui ööpik neid ilusaid lilli nägi, mõtles ta:
,,Nad õitsevad ainult sellepärast nõnda ilusasti, et mina laulan.’’
Ja ööpik laulis veel ilusamini.
Aga lilled, kes ööpiku laulu kuulsivad, mõtlesivad:
,,Ta laulab ju ainult sellepärast nõnda ilusasti, et meie õitseme.’’
Ja nad õitsesivad veel ilusamini. (Tammsaare „Poiss ja liblik“, 1915, 90)