Pelikan doonorite rinnamärgil

Tallinnas, 1985. aasta doonorite autasustamise õhtul jagatud rinnamärk jõudis Eesti Tervisemuuseumisse 1992. aastal.

Märgil kujutatud pelikan on rahvusvaheline veredoonorluse sümbol ja maskott. Legendi järgi oli maailma esimene doonor pelikan, kes edutust toiduotsimisest jõuetuna päästis oma näljas vaevlevate poegade elu iseenda verega.

Selle legendiga haakub hästi Maarja Kangro 2006. aasta Vikerkaare detsembrinumbris avaldatud luuletus „Doonor“:

Doonor

Väikeses raamatupoes
supermarketi katuse all
kinki otsides
tuli tagasi loll komme kiskuda
hammastega küünte ümbert nahka.
Võtsin kätte ungari luule antoloogia
ja rebisin parema pöidla verele.
Poleks nii ohtrat sadu arvanud,
aga Sandor Weöresi pildile
jäi jäme punane jälg.
Kohkusin, panin raamatu käest
ja võtsin kiiresti teise. Mihhail Lotmani
“Pistriku talvekarje”. Brodsky tekstile
jätsin tänutäheks laia läraka.
Mõned raamatud olid mul olemas,
näiteks Bourdieu ja Geertz,
ja Huizinga Akadeemias ja Sartre
vanas Loomingu Raamatukogus.
Aga kõigile neile tahtsin ma jätta mälestust.
Must, valge ja punane. Punane, valge ja must.
Nagu mõne Aasia riigi lipp.
Siis mõtlesin, miks mitte märgistada ka jutukaid,
sest verd mul jätkus ja kade ma polnud.
Hingestatud, verised näod.
Ühel hetkel näis, et müüja nohiseb.
Mulle meenus kingitus,
ja nii ma lahkusin,
oma vere eest tasu nõudmata.
Selle vähese vere valasin ma kultuuri eest.
Aga oleksin valanud ehk rohkem,
kui oleks palutud.