Robert Poola auhinnatud kanad

19. sajandil ei pööratud linnukasvatusele väga suur tähelepanu, mõisnikule oli see hobitegevus, talupoeg kasutas linnukasvatusaadusi asenduskaubana mõisakoormiste tasumisel. Carl Robert Jakobson sõnastas 1875. aastal:

„Mõnigi põllumees peab küll kanu, anisid, parta, tuikesi, mesilasi ja muid, ilma et temal neist muud oleks, kui tööd, vaeva ja väga vähe kasu. Aga siis on lugu enamaste ikka nii, et ta mitte õigel kombel oma asja ei mõista toimetada.“

19. sajandi lõpust saigi teadlikum linnukasvatus hoogu: ilmus kodulinnukasvatuse alaseid juhiseid, kerkisid esile esimesed eriteadlased ning hakati korraldama kursusi. Huvi tõustes nõuti juba paremaid linnutõuge ja rajati uusi kasvandusi.
Linnukasvatajate keskse organisatsioonini jõuti 1919. aastal, mil Julius Aamisepa eestvõttel asutati Eesti Sulg- Ja Väikeloomakasvatuse Edendamise Selts, mis 1929. aastast kandis nime Eesti Linnukasvatajate Selts. Selts juhtis aretustegevust, korraldas kursusi ja näitusi ning jagas konsulentide kaudu linnukasvatuse alast nõuannet.
Robert Poola oli konsulendina töötav linnukasvatuse eriteadlane, kelle eeskujulik talu oli ekskursioonide sihtkohaks ning tema kanade sugulava peeti üheks Eesti parimaks. Pildil on Eesti Linnukasvatajate Seltsi tunnistus Robert Poolale 1928. aastal.