Kahlav tutkas

Kahlates veest toitu otsiv tutkas kuulub kahlajate hulka. Eestis võib tutkaid kohata niisketel heinamaadel, pesad teevad nad enamasti madalate veekogude lähedusse. Emased ja isased tutkad on välimuselt erinevad: emased tagasihoidlikuma välimusega ning isased uhke sulgkrae ja kohevile aetava tutiga peas. Rändlindudena lendavad Eestis pesitsevad tutkad talveks Lääne-Aafrikasse, kuid esimesed isendid hakkavad Eestisse tagasi jõudma juba aprilli teises pooles. Seejärel (kuni juuni keskpaigani) peavad isased võitlusmänge, mida on eriti värvikalt kirjeldanud Olev Renno Postimehes:

Sellise uhke sulestikuga isatutkad kogunevad maikuul reeglina kuni 15 linnu kaupa lagedal rannaniidul, luhal või sooserval olevatele kuivematele kohtadele ning asuvad oma tugevust ja võitluskunsti võrdlema. Kohevil kraega linnud teevad alul vastaste suunas pettesööste, lähevad järjest ägedamaks, rabavad vastast sulgedest, aeg-ajal hüppavad vastamisi õhku kuni meetri kõrgusele ja haakuvad varvastega teineteise sulgedesse. Tõsiseid vigastusi üksteisele naljalt ei põhjustata, kuid mänguplatsile võib elutult maha jääda mõni ülikurnatud ja rabanduse saanud tutkas. Tavaliselt on mänguplatsi keskel mustja kraega ja ääre pool pruunide ehissulgedega linnud, mõned valgepäised jäävad aga „satelliitideks“.

See uhke ja edev lind, keda rahvakeeli kutsutakse küll riiukukeks, sopakukeks, tapakikaseks, rookukeks, karjamaa kanaks ja kohukaelaks, kuulub elupaikade kadumise tõttu looduskaitsealaste liikide I kategooriasse ning on Eestis kriitiliselt ohustatud.

See tutka topis pärineb Nõmme kooliõpetaja, tuletõrje-, seltsi- ja omavalitsustegelase Jaan Vaga (15.01.1877—29.11.1960) kogust, kelle harrastuseks kooliõpetajana oli topiste valmistamine. Kogu jõudis Nõmme muuseumisse Jaan Vaga tütarde annetusena.