Punane kukk

Kukke on maagiliseks linnuks peetud paljudes kultuurides, keskajal tunti kukke kui õnnetuste ja deemonite eest hoiatavat vahendit. Musti ja punaseid kukkesid peeti aga deemonlikeks (Hiiemäe 2010*). Eestistki on teada, et kukkesid ja kanu on seostatud teispoolsusega. On usutud, et kuked ja kanad näevad surnuid ning surnutele on omakorda kaasa pandud kukk või kana, et teispool liikumist kergendada (Kõivupuu 2017*).

Eesti usundis on punane kukk katusel tähendanud tuledeemonit, ka tänapäeval on see hoonepõlengu sümbol (Hiiemäe 2010). Västerbottenist pärit Harju-Madise ja Risti kirikuõpetaja Johann Forselius on oma „Eestlaste ebausu kommetes, viisides ja harjumustes“ (1685 Johann Wolfgang Boecleri nime all) täheldanud, et eestlased viskavat elava musta kana tulle, et tulekahju peatada (Kõivupuu 2017). Kuigi põhjaranniku muistendeis kaitseb kukk külarahvast katku eest ning hommikune kukelaul kuulutas hoopis öisel ajal liikvel olevate deemonlike olendite võimuaja lõppu on kukk tähendanud ka kuradit ja katku (Hiiemäe 2010).

Siin välja toodud karikatuurid on 1975. aastal tehtud tuleohutusalase võistlustööna.

*Reet Hiiemäe on tõlkinud, kommenteerinud ja eessõnastanud Austria etnoloogiaprofessori Leander Petzoldti „Väikese deemonite ja vaimolendite leksikoni“ (2010, Tartu: Eesti Kirjandusmuuseumi Teaduskirjastus).

*Kõivupuu, Marju 2017. Loomad eestlaste elus ja folklooris. Tallinn: Tänapäev