Restoran Kännu Kukk Mustamäel

Liik:
Kana
Ladinakeelne nimetus:
Gallus gallus domesticus
Arvukus:
Eestis on hinnanguliselt 2 miljonit kana
Asupaik mäluasutuses:
Eesti Arhitektuurimuuseum
Ilmnemispaik:
Foto restoranist

Mustamäe kerkimine 1960. aastatel tekitas elanikes elevust. Utoopilisena näiv linnaosa, kus olemas nii töökohad, haridusasutused kui ka kõigi mugavustega kodud, oli paljudele unistus. Nii kolisid Mustamäele noored pered ja Tallinna Tehnikaülikooliga seotud spetsialistid. Mustamäe V mikrorajoonis asuv ABC-5 oli omal ajal ümbruskonna üks esinduslikumaid keskusi. Arhitekt Peep Jänese projekti järgi valminud hoonekompleksis (ehitati 1963–1970) tegutsesid mitmed selvekauplused, vehklemisklubi ja mainekas restoran Kännu Kukk. Menuka restorani kardinatel leidsid oma koha enesekindla hoiakuga punast värvi kuked. Rahva seas sai tuntuks Avo Tamme ja Heldur Karmo laul „Mustamäe valss“, mille kordusvärsi sõnad — „Nüüd elan Mustamäel, korter on aus ja hea“ — on ilmselt ka tänapäeval teada igale mustamäelasele. Olenemata utoopilisest väljavaatest ja algsest elevusest avastasid uued elanikud peatselt ka moodsa elukeskkonna pahupooli. Loomeinimeste, näiteks Ilmar Torni, loomingusse sugenesid düstoopsemad vaatenurgad loodusele ja uuele linnaruumile. Arvo Valtoni „Mustamäe armastus“ (1978) ja Mati Undi „Sügisball“ (1979) kirjeldasid uut anonüümset ja üksildast reaalsust paneelmaja elanike igapäevaelus. Just Mati Undi „Sügisballil“ oli Mustamäe, kui uutlaadi elukeskkonna, sõnastamises oluline roll:

Ta elas Mustamäe keskel, kuuendal korrusel suures paneelmajas keset teisi samasuguseid maju, ühes majas koos mitmesaja teise inimesega. Ta ei tundnud neid inimesi, kui välja arvata mõned väliselt huvitavad, isikupärasemad inimesed, kes talle meelde jäid kas maja ees tänaval, õues või liftis. (Ühe abielupaariga oli ta kord kaheks tunniks lifti kinni jäänud, tundnud nii ühist õhupuudust kui ka ühist kusehäda, mis on veel piinlikum.) Kõik need nägupidi-tuttavad tundsid tedagi, aga nad ei andnud seda kuidagi väliselt mõista ja Eero vastas neile samaga. Oli küll üks eriti sümpaatne vanamees, keda Eero oli algul püüdnud visalt teretada, ei tea miks, aga vanamees oli umbusklik, ei vastanud, ja Eero loobus peagi — milleks nii kena vanameest teretamisega hirmutada? Nii tundis Eero oma ümbrust ennekõike kui liikuvate figuuridega küllastunud maastikku.

-Mati Unt. Sügisball. Eesti Raamat, 1979, lk 13.