Striga ehk tontlind Friedebert Tuglase postkaardikogus

Lindude kõrval on olemas kõiksugu tiivulisi olendeid, sealjuures ka lindudest eeskuju või inspiratsiooni saanud tegelasi.

Selle postkaardi on Friedebert Tuglas toonud Pariisist ning Jumalaema kiriku kimääre kujutavaid pilte on tema kogus üksjagu. Pildil olev verejanuline deemon on prantsuse keeles le stryge (lad Strix), Eesti striga ehk tontlind – Rooma ebausus öölind, naiskoletis, kes röövib väikesi lapsi ja imeb nende verd. Kui arhitekt Eugène Emmanuel Viollet-le-Duc 19. sajandil Notre-Dame’i restaureeris, olid keskaegsed grotesksed veesülitid oma aja ära elanud ja arhitekt otsis neile asendust, ehkki müütilised kimäärid vett ehitisest mööda ei juhi. Inspireerinud oli arhitekti ilukirjandus: Victor Hugo romaan „Jumalaema kirik Pariisis“ (1831).

Üks Tuglaseid lummanud raamatuid oli rootsi arsti ja kirjaniku Axel Munthe „San Michele raamat“ (1929; eesti k. 1938). Tuglase kirjas Elole 11. augustil 1931 – Tartust Haapsallu – seisab: „Axel Munthe „Villa mere rannal” on nagu ime. 450 suurt lehekülge, aga kardan, et läbi saan. Ei ole ma kaua aega midagi seesugust lugenud.“. Kirjas nimetatud pealkirja järgi võib arvata, et Axel Munthe (1857–1949) mälestusi elust, rännakutest ja Capri-kodust luges Tuglas ilmselt raamatut soome keeles, kus tõlke pealkiri on „Huvila meren rannalla“ (1930). 1932. aasta jõuludeks kinkis ta Elole saksakeelse „Das Buch von San Michele“ (1931).

„Oled sa kunagi kuradit näinud? Mina olen. Ta seisis kummardudes üle rinnatise Notre Dame’i tornis. Ta tiivad olid kokku pandud, ta toetas oma raske pea kätele. Ta põsed olid aukus, keel irvitavate huulte vahelt välja pistetud. Mõtteis ja tõsiselt vaatas ta oma jalge ette alla Pariisile. Liikumatult ja jäigalt nagu kivist on ta seisnud seal ligi tuhat aastat ja üksisilmi vahtinud oma väljavalitud linna, nagu ei võiks ta silmi pöörata sellelt, mida näeb.“

San Michele raamat, 1992, lk 195

Ent kas ingel on lind?

1927. aastal illustreeris noor Eduard Wiiralt, juba stipendiumiga pariislane, Marie Underi luulekogu „Rõõm ühest ilusast päevast“ (1928). Imeilusa kujundusega luulekogu pälvis Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali auhinna. Siinne illustratsioon käib kokku ballaadiga „Taevaminek “, kus väike poiss nakkushaigusse – „lastekatku“ – sureb ja muretseb, et peab edasi üksi hakkama saama. Ei pea; teda tuleb paradiisi viima suur pehmetiivaline ingel: „Sääl kohin kui lendaks üks lagel“, „suur ja naeratav lind“ ja ta saab endalegi tiivad, üsna poisipärased, mille suled mõnikord sassi lähevad.

Pöörake tähelepanu ka noore kunstniku signatuuri asukohale!