Virtuaalnäitus
Kodus
Väike väljapanek on eelkõige tagasivaade ja mõtisklus kodus veedetud hetkedest 2020. aasta kevadel. Ebakindlat koroonaaega, millest mõjutamata ei jäänud keegi, võiks mäletada ka romantilise hingetõmbepausina, mil seltsielust eemaldatuna sai süüvida nii endasse kui ka oma kodusse, avastades asju või emotsioone, mis muidu oleksid pesitsenud varjus. Kodu ja kodupaik on alati kunstnikke inspireerinud ning iga loodud teos kõneleb midagi ka autori ja kujutatava suhetest. Näitusel on valik Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuse kunstikogus olevatest kodudest ja kodukohtadest.
Vive Tolli (1928–2020) loomingust moodustvad lõviosa graafika ja raamatuillustratsioon. Tolli loomeaeg oli peaaegu kuus aastakümmet pikk. Muuhulgas on Vive Tolli näo andnud laste lemmikutele „Karu-aabitsas“ (esmatrükk 1971) ning illustreerinud Marie Underi luulekogu „Mu süda laulab“ (1981) ja Friedebert Tuglase poeemi „Meri“ (1967). Tolli oli Eesti Kunstnike Liidu auliige ja Eesti Kunstiakadeemia emeriitprofessor.
Vive Tolli meelistehnikaks kujunes söövitus ning nii on teostatud ka siin eksponeeritud teos „Kivine linn“, mis kuulub Tallinna vanalinna kujutavasse sarja, nagu ka „Järv linna kohal“ (1967).
Juhan Püttsepp (1989–1975) oli maalikunstnik, kelle loomingust hõlmab suurt osa taluelukujutamine. Tema teoseid iseloomustavadpehmed soojad toonid ja maalilisus. Kalju Hook on kirjutanud, et kuni 1964. aastani resideerus Püttsepp suviti maakodus Peedumäel, kus inspiratsiooni ammutamiseks käis olustikku vaatlemas näiteks Pangodi järve ääres, Karijärvel, Vellaveres, Otepää järvedel ning Vapramäe ja Tõravere kandis (2018).
Jaan Vahtra (1882–1947) oli modernistlik maalikunstnik, graafik, karikaturist ja kirjanik. Inspiratsiooni kunstnikuks hakata sai ta Vilhelms Purvītise 1911. aastal toimunud maastikumaalide näitusel. Samal aastal otsustas noor Vahtra reisida Riiga ning alustada Purvītise käe all õpinguid Riia linna kunstikoolis. Sarnaselt Purvītisele oli ka Vahtra varasem looming impressionislik. Jätkates kunstiõpinguid Peterburis (1913.–1916. aastate paiku), sai tema looming juurde mõjusid kubofuturismist, kubismist ja konstruktivismist, mis torkavad silma ka siinse teose puhul. Hiljem täiendas ta end ka Peterburi Kunstiakadeemias. Tagasi Eestisse naasis Vahtra 1918. aastal, töötades järgemööda nii Võru Õpetajate Seminaris, Tartu gümnaasiumides ning Tartu Kõrgemas Kunstikoolis Pallas.
Aastatel 1935–1940 oli ta Noor-Eesti kirjastuse kunstiline konsultant ning viljakas raamatuillustraator. Näiteks on ta kujundanud 1939. aastal ilmunud F. Tuglase „Kogutud novellide“ väljaandeid. Head läbisaamist Tuglastega demonstreerivad arvukad ühispildid.
Teos on pühendatud pr. Tuglasele.
Oskar Kallise (1892–1918) teos on siinse näituse üks vanimaid töid. Kallise loomeperiood jäi väga lühikeseks, sest 1918. aastal suri 25-aastane kunstnik Jaltas tuberkuloosi. Kallis õppis Ants Laikmaa käe all Eesti Kunstiseltsi joonistuskursustel. 1917. aastal viis Laikmaa läbi korjanduse, et saata noor Kallis puhkama „soojale maale“ ning samal aastal õnnestus Kallisel minna Krimmi. Sealt ta enam koju ei pöördunud – Kallis on maetud Jaila mäe jalamile Jalta kalmistul.
Kallise loomingut iseloomustab rahvusromantika ja „Kalevipoja“ ainestik. Lisaks maalimisele joonistas Kallis ka karikatuure ning on illustreerinud näiteks Eduard Vilde teost „Mäeküla piimamees“ (1916). Tuglas kirjutab 1919. aasta ajakirja Ilo II numbris: „Ja millistes meie maalikunsti teostes peegeldub ajahing? Kallis on surnud, aga ma usun, tal oleks midagi olnud öelda sarnast, millest annab aimuse „Palavikus“. Kuid ta oli kui Ciurlionis, kes nähes päikest pidi surema“ (1919: 55).
Pallaslane ja Nikolai Triigi õpilane Juhan Nõmmik (1902–1975) oli maalikunstnik ja alates 1926. aastast ka kutseline joonistusõpetaja. Oma reisidel Berliini, Brüsselisse ja Amsterdami tutvus Nõmmik põhjalikult belgia ja hollandi kunstiga. Pärast Teist maailmasõda töötas ta Stockholmis Kuninglikus Humanitaarteaduste Akadeemia arhiivis. Aastatel 1959–1971 tegi Nõmmik mitmeid reise Hispaaniasse, Prantsusmaale Provenceʼi ja Tuneesiasse. Siinne teos on Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuse kogusse kuulunud 2007. aastast, mil Ameerika Kultuurifond kinkis meile 1968–1975 Välis-Eesti kunstnike loomingu põhjal koostatud kunstikogu. Kunstiteost eksponeeriti 2014. aastal Adamson-Ericu muuseumis toimunud näitusel „Põhjala lummuses. Eesti kunstnikud Põhjamaades”.
Olev Soans (1925–1995) oli graafik ja pedagoog. 1951. aastal lõpetas ta Eesti Riikliku Kunstiinstituudi, kus töötas 1961–1989 ka õppejõuna. Lisaks vabagraafikale leiab Soansi loomingust hulgaliselt raamatugraafikat, plakateid ning ka ajaloolisi ja kultuuriloolisi maakaarte. Armsa näitena võib nimetada väikese Illimari mängumaa kaarti 1957. aastast. Tehnikatest võttis ta esimesena kasutusele elektrograafilise sõeltrüki. Tema loomingust leiab veel näiteks ofordi, kuivnõela, litograafia, linoollõike, puulõike ja serigraafia tehnikas loodud teoseid. “Vana ait“ on tehtud oforti ehk sügavtrükis. Soansile meeldis kunstitegemist kombineerida teadusega, luues seega väga eriomaseid töid.
August Jansen (1881–1957) oli erakordselt viljakas kunstnik, kelle loomingust leiab nii maastikumaale, portreid, linnavaateid kui ka erinevaid kompositsioone. Meelistehnikaks oli Jansenil eelkõige õlimaal. Siinse väljapaneku autoritest on ta vanim. Jansen sündis kalevivabriku kangro perekonda. Aastatel 1894–1895 õppis ta Narva algkoolis ning töötas muuhulgas joonestajana kalevivabrkus. Aastani 1898 osales noor Jansen ka Stieglitzi kunstikooli Narva filiaali joonistuskursustel. 1905. aasta sügisel astus Jansen Peterburi Kunstide Akadeemiasse, kus ta lõpetas maali eriala 1913. aastal. Joonestusõpetajana töötas ta nii Peterburi, Rakvere ja Tallinna koolides, alates 1927. aastast Riigi Kunsttööstuskoolis. Koos Peet Areni ning Karl Burmaniga ehitas Jansen Kadriorgu Peeter I tallide kohale nn „kunstnike koloonia“ ehk ateljee, mis hävis 1941. aastal Tallinna Töölispolgu süütamise tagajärjel. Tules hävis ka suur osa Janseni loomingust. „Taluõu“ on Janseni üks hiliseid töid. August Janseni maalitud on ka muuseumi loengusaali ehtiv suuremõõtmeline „F. Tuglase portree“ 1946. aastast, mis jõudis Tuglase majja 1958. aasta veebruaris (1993: 342).
Eduard Wiiralt (1898–1954) on kindlasti üks meie tuntumaid graafikakunstnikke: ta on jätnud endast maha üle 3000 teose. Mõisateenijate poeg ilmutas kunstikalduvusi juba varases nooruspõlves ning Esimese maailmasõja ajal asus noor Wiiralt Tallinna Kunsttööstuskooli Nikolai Triigi käe alla õppima. Kool jäi sõja tõttu lõpetamata – Wiiralt oli rindel kuni 1919. aasta märtsini. Pärast demobiliseerimist 1920. aastal jätkas kunstnik õpinguid nüüd juba skulptuuri erialal professor Selmar Werneri meistriklassis Dresdeni Kujutavate Kunstide Akadeemias. Lisaks täiendas ta end litograafia ja erinevate süvatrükitehnikate erialadel. Wiiralt lõpetas õpingud Pallases 1925. aastal ning sai stipendiumi enesetäiendamiseks Pariisis. Seal toimus ka 1927. aastal Wiiralti isikunäitus, kus väljas oli ligi 40 tööd: joonistusi, puugravüüre ning litograafia, oforti ja monotüüpia tehnikas loodud teoseid. 1928. aastal illustreeris Wiiralt Underi luulekogu „Rõõm ühest ilusast päevast“ (1927). Pärast rännuaastaid naasis ta 1939. aastal Eestisse, kuid sõjakeeris viis kunstniku taas välismaale, kus Wiiralt 55-aastasena Pariisis suri. Wiiralt on loonud nii oforditehnikas teoseid, linoollõikeid, raamatugraafikaid kui ka arvukaid joonistusi. 2004. aastast antakse Eestis välja ka Eduard Wiiralti nimelist stipendiumi.
Andrus Johani (1906–1941) loomingust leiab peamiselt maalikunsti ja graafikat. Kõrgemas Kunstikoolis Pallases õppis ta nii Peet Areni kui ka Ado Vabbe ateljees (1926–1933). Aastatel 1936–1937 reisis Johani Berliinis, Amsterdamis ja Pariisis, kus ta maalis kokku umbes 70 tööd. Sellel perioodil on loodud ka siinne teos. Johani maalidel on tihti näha tavalisi inimesi toimetamas oma igapäevatoiminguid, agulimiljööd ja boheemlaslikku idülli. Raamatuillustratsioonidest võib välja tuua näiteks Gustav Suitsu 1938. aastal ilmunud „Kogutud luuletused“ ning F. Tuglase „Ühe Norra reisi kroonika“ (1939).
Kirjandust
Hook, Kalju 2018. Rohkem valgust! – 120 aastat kunstnik Juhan Püttsepa sünnist. https://elvaelu.ee/2018/07/23/rohkem-valgust-120-aastat-kunstnik-juhan-puttsepa-sunnist/
Tuglas, Elo 1993. Elukiri 1952–1958. Tallinn: Kirjastus Tänapäev.
Tuglas, Friedebert 1919. Kirjanduslik Päevaraamat I. – Ilo II, lk 53–63.