Virtuaalnäitus

Ants Laikmaa, „Maastik kaskedega“ (1918). Ants Laikmaa (1866–1942) on vanimaks kunstnikuks käesolevas valikus ning tema pastellmaal „Maastik kaskedega“ (1918) on ka väljapaneku vanim teos. Maal on kunstniku kingitus Friedebert Tuglasele. Nende sõpruseks kujunenud tutvus algas 1905. aasta poliitilise võitluse keerises Tartus, millele järgnesid mitmed kohtumised Tallinnas, kus 1907. aasta mais tegi Ants Laikmaa pastellportree Tuglasest – ei, tegelikult mitte veel kirjanikust Tuglasest, vaid pagulaspõlvest salaja kodumaale põiganud kihutuskõnelejast Mihkelsonist. See on portree, mis kuulub maja põhivara hulka. Samal Tallinnas viibimisel kohtus Tuglas Laikmaa vahendusel esmakordselt Marie Underiga. Laikmaa loomingu üks tippteoseid – 1904. aastal loodud Marie Underi pastellportree („Mutti“) on Underi ja Tuglase maja tunnusteos.

Jaan Vahtra, „Maastik majadega“ ja „Maastik veekoguga“ (1920. aastate esimene pool). Kaks Jaan Vahtra (1882–1947) akvarelli on loodud 1920. aastate esimesel poolel. Mõlemad teosed on kunstniku kingitus Elo Tuglasele (seda näitavad pühendused töödel) ning nende motiivid pärinevad Lõuna-Eestist Kasaritsa-Puiga-Verijärve kandist. Nimelt käis Tuglas 1921. aasta aprillis koos Vahtraga omale suvituskohta otsimas ning leidis selle Puigal. Koos Eloga jõuti suvitama maikuu lõpupoole ning jäädi veidi enam kui kaheks kuuks, mille kestel tehti ümbruskonnas pikki matku, seda sageli Vahtra juhtimisel, kes kohalikuna tundis hästi sealset loodust ja kaunemaid paiku. Järgmisel aastal suvitati sealsamas: oma eluloolistes märkmetes kinnitab Tuglas, et 26. septembril oldi veel Puigal.  Tuglase ja Vahtra tööalased sidemed olid sõlmunud 1919. aastal ja selle tulemusena kaunistasid Tuglase toimetatud kirjandusliku kuukirja Ilo kolmandat numbrit (mis ilmus jaanuaris 1920) kaheksa Vahtra puulõiget. Arvestatav järg tuli küll palju hiljem, kui aastail 1935–1936 ilmusid Tuglase „Kriitika“ kuus köidet Vahtra kujundatud kaantega ja 1939/40 „Kogutud novellid ja väikepalad“ samuti tema kujunduses. Usaldusliku suhtluse kestvust näitab aga hulga Vahtra illustratsioonide originaaljoonistuste ja teisendite-kavandite olemasolu Tuglase juures. [NB! Tuglase mälestuskivi Puigal asub Puiga küla pargis.]

Hedda Hacker, „Puu“ (1938) ja kaks selle tarvis tehtud visandit. Marie Underi tütar Hedda Hacker (ka: Hakker, 1905–1988) oli kunstnik. Ta lõpetas Kõrgema Kunstikooli Pallas Tartus 1934. aastal ning elas koos ema ja Artur Adsoniga siin majas kuni pagulusse minekuni 1944. aasta septembris. Ta tegeles põhiliselt maastikumaaliga ja oli vähesel määral seotud ka Underi ja Adsoni väljaannete kujundamisega, kujundades kaane Marie Underi luulekogule „Lageda taeva all“ (1930), illustreerides poetessi luulekogu „Kivi südamelt“ 2. trüki (1937) ning luues kaanekujunduse ja palgelehe Artur Adsoni värsiraamatule „Lehekülg ajaraamatust“ (1937). Näitusel on eksponeeritud Hedda Hackeri maastikumaal „Puu“ (1938) ning kaks selle tarvis tehtud visandit.

Märt Laarman, „Varesed“ (1942), „Mets“ (1943) ja „Valgjärv“ (1953). Märt Laarman (1896–1979) oli kunstnik, kelle sidemed Tuglastega olid mitmeti erilised ning eesti raamatukultuuri sügavaid jälgi jätvad. Viimast saab väita ka Underi suhtes, sest Märt Laarman tegi eesti esimeseks plokkraamatuks Marie Underi luuleteose „Käik tuultesse“ 1938. aastal. Kaks aastat varem oli Laarman aga avaldanud Eesti Haridusliidu ajakirjas Areng arutleva artikli „Fr. Tuglas viiekümne aastane“, milles püüdis määratleda kirjaniku kohta oma põlvkonna vaimses kujunemises. Ühistöös ja suhtlemises said Laarmani-Tuglase suhted eriliselt lähedaseks 1946. aastatest, kui ilmus Tuglase novellivalimik „Elu ja kangastused“ Laarmani puugravüüris teostatud illustratsioonidega. Üheskoos elati üle järgnev kultuurielust tasalülitamine ning tagakiusamise aastad. Järgnevas tihedas koostöös sündisid aastail 1957–1962 ilmunud Tuglase „Teoste“ kaheksa köite illustratsioonid. 1960. aastate lõppu aga märgistas linoollõikes plokkraamat „Kaks taevalõiku“ (1968) – järjekordne Märt Laarmani meistritöö, milles üheks esmatrükis avaldatud palaks oli Tuglase 1912. aastal kirjutatud miniatuur „Kuu“. Eelöeldut arvestades tundub loomulik, et Underi ja Tuglase majas on sadu Laarmani graafilisi töid. Näitusele on neist valitud kolm puulõiget, millest „Varesed“ (1942) ja „Mets“ (1943) on loomisaja tüüpilised looduskajastused.

Kolmas Märt Laarmani teos – „Valgjärv“ – on aga selles mõttes erandlik, et pärast töö valmimist 1953. aastal tegi kunstnik sellest vaid kolm äratõmmet ja seejärel hävitas plaadi. Tavatu teo otsest põhjust me ei tea, kuid seda masenduslikku aega iseloomustav on see igal juhul. Kui kunstnik oleks aga pidanud tulemust täiesti ebaõnnestunuks, siis poleks see graafiline leht Tuglaste juurde üldse jõudnudki.

Evald Okas, „Maastik“ (1946). Evald Okase (1915–2011) 1946. aastal valminud litograafiatehnikas „Maastik“ on väga vähe levinud graafiline leht. Tegemist on kunstniku kingitusega Friedebert Tuglasele, keda ta samal 1946. aastal portreteeris. See oli Evald Okase poolt tehtud esimene portree kirjanikust, millele aastakümnete jooksul järgnes mitmeid. Seoses Tuglase luulevormis tippteose „Meri“ (loodud 1906. aastal Toompea vanglas) kirjaniku 80. sünnipäevaks editeeritud eriväljaande illustreerimisega tegi kunstnik mitu kirjanikku noorena kujutavat portreed ja valmistas talle ka esimese portree-eksliibrise. Nii portreedele kui eksliibristele tuli järg, mis tipnes 1971. aastal koos Tuglasega haiglas viibitud päevadel. Siis valminud arvukate portreeskitside alusel lõi kunstnik rea eksliibriseid ja portreid. Evald Okas külastas korduvalt Tuglaseid nende kodus, 1965. aasta külaskäigust on säilinud ka fotod, mis on jäädvustanud kunstniku ja kirjaniku viimase kabinetis.

Ott Kangilaski, „Lagedi hommik“ (1957). Ott Kangilaski (1911–1975) akvatintatehnikas graafiline leht „Lagedi hommik“ on motiiv kunstniku kodupaigast, kus ta elas aastast 1948 kuni elu lõpuni. Tuglaste kodus oli sellel tööl eriline tähendus, kuna meenutas nende viibimist 15. juunil 1958. aastal Kangilaski juures Lagedil. Siis said nad sealset pererahvast, loodusest ja aiast elamuse, mille erilisust rõhutab eriti Elo oma päevikulaadsetes märkmetes, kuid ei jäta fikseerimata ka Friedebert Tuglas. On tõenäoline, et „Lagedi hommik“ jõudis Tuglaste poole just selle külastuse tagajärjel. See ei jäänud nende viimaseks külaskäiguks Lagedile. Järgmine nende märgatavam tegu toimus seal 1967. aastal, mil nad istutasid Ott Kangilaski eestvõttel rajatud Külma parki kaks tamme.

Ernst Hallop, „Tuglaste kodu“ (1958). Ernst Hallop (1908–1980) oli Tuglaste hea sõber, kelle teoseid jõudis nende majja mitmeid. Tähtsam neist on maal „Tuglase kodu“ valmimisaastaga 1958. Teos kujutab vaadet Tuglaste aiale õitseajal. Viimast nii otseses kui ka kaudsemas mõtes, sest kui toetuda Tuglase enda hinnangule 1970. aasta detsembris kirjutatud kirjas Underile ja Adsonile, siis „Umbes 10 aastat tagasi oli aed sellises hiilgeseisundis, et seda kaugemaltki vaatama sõideti. […] Kuid siis hakkas kõik alla käima, meil polnud enam jõudu ega hakkamist.“ Mis puutub maali, siis Tuglase soov oli just taolist omada ning Ernst Hallopil oli seda hõlpsam niisugusele ettepanekule vastu tulla, sest ta oli näinud kogu selle aia edenemise käekäiku 1934. aastast alates. Nimelt siis lõpetas ta koos Underi tütre Hedda Hackeriga Tartu Pallase kunstikooli ning külastas maja, kus elas tema õpingukaaslane ja kolleeg, kuni 1944. aastani.

Günther Reindorff, „Külavaheline tee Saaremaal“ (1959) ja „Rannamaastik“  (1959). Günther Reindorff (1889–1974) on esindatud näitusel kahe Saaremaa maastikuga: „Külavaheline tee Saaremaal“ ja „Rannamaastik“,  mis mõlemad on loodud 1959. aastal ja kuuluvad sellesse vahetult loodusmuljeist lähtuvasse vaadete sarja, mis murdsid kunstniku varasema viieaastase vaikimise vabakunsti vallas ning juhatasid teed tema suurejoonelise hilisloominguni. Sõsarteosed on kingitud Tuglasele 1961. aastal juubeliks, kuid kinkijad on erinevad. Neist üks on perekond Reindorff (Günther ja tema nahakunstnikust abikaasa Adele), teise kinkijaks aga Välismaaga Sõpruse ja Kultuurisidemete Arendamise Eesti Ühing. On kindel, et põlvkonnakaaslasele kinkis kunstnik suurjuubeliks teose, mis pidi kinkijat iseloomustama parimast küljest, samuti pole raske näha tema suunavat kätt ka teise kinkija suhtes, keda isikuliselt esindas Olga Lauristin. Reindorffid tundsid muidugi Tuglaseid, kuid olid olnud kokkupuutes ka Underi-Adsoniga. Günther Reindorff oli raamatukunstnikuna nendega seotud 1942. aastal, kui tegi Marie Underi luulekogu „Mureliku suuga“ kahele trükile kujunduse, seejuures erinevate kaanepiltidega, ja kaanekujunduse Friedebert Tuglase teosele „Valitud novellid ja väikepalad 1902–1942“.

Evi Tihemets, „Pihlakas“ (1964). Evi Tihemetsa värvilise ofordi tehnikas „Pihlakas“ (1964) on loodud ajal, mil värviline sügavtrükigraafika oli meie kunstipildis alles üsna haruldane. Tuglase majja jõudis see teos kunstniku abikaasa, etnoloog Ants Viirese (1918–2015) käe läbi. Ants Viires oli tipptasemel teadlane, kuid ka luuletaja, kelle kirjanduslik tegevus algas 1940. aastate algupoolel pseudonüümi Põndaku Jaak varjus lastejuttude avaldamisega. 1966. aastal valmis tema kui luuletaja peateos „Seitsme maa ja mere taha“ (ilmus 1991. aastal) ning usutavasti tahtis poeemi autor kuulda kirjandusklassiku arvamust loodu kohta ning just see põhjustas tema külaskäigu ühes „Pihlakaga“ Tuglase poole (seejuures abikaasat – kunstiteose autorit – koju jättes).

Hugo Mitt, „Tuuline rand“ (1964). Hugo Mitt (1926–1998) oli mitmekülgne kunstnik. Lõpetanud Tallinna Kunstikõrgkooli teatridekoratsiooni erialal, sai ta tuntuks eelkõige raamatuillustraatorina ja loodusvaadete graafikas jäädvustajana. Tema asjalikus laadis teostatud söövitustehnikas „Tuuline rand“ (1964) oli sedavõrd hinnatud teos, et leidis esiletõstvat äramärkimist ja reprodutseerimist 1970. aastatel ilmunud teoses „Eesti kunsti ajalugu. 2. köide. 1940–1965“. Selle graafilise lehe jõudmisest Tuglaste koju täpsemad andmed puuduvad, kuid on võimalik, et see on seotud Tuglaste kodu pideva külalise Aadu Hindiga, kelle tetraloogia „Tuuline rand“ kolm köidet olid selleks ajaks ilmunud ning  viimane teoksil (ilmus 1966).

Väino Paris, „Hommikurõõm“ (1995). Maalikunstnik Väino Parise (1921–2001) teos „Hommikurõõm“ on loodud kunstniku viimasel loomeperioodil 1995. aastal. Seega puuduvad teose jõudmisel Underi ja Tuglase majja otsesed seosed maja elanikega. Kaudseid, aastakümneid varem Friedebert ja Elo Tuglasega sõlmunud sidemeid Väino Parisega on võimalik leida ning see isiklik tutvus põhines naabrussuhetel – Parised (Väino Parise abikaasa Edith on graafik) elasid suhteliselt lähedal Kuljuse tänaval ning külastasid vahetevahel Tuglaste aeda.