Virtuaalnäitus

Lehe järele rabedat lehte
pöörasin ja mõne sõna kui ehte
tõstsin silmile teiste seast.
Südame ligi siis selle peitsin,
ikka uusi ma juurde leidsin:
kiirtena kiirgas rida reast.

Marie Under, „Vanemate piibel“ kogust „Kivi südamelt“, 1930–1935

Kirjanikest abielupaar Marie Under ja Artur Adson põgenes 1944. aastal Eestist Rootsi. Adsonil õnnestus osa ühiseid  raamatuid ja käsikirju kaasa võtta ning põgenemisteel ja pagulaslaagris alles hoida, kuid Nõmmel asunud sõjaeelsest koduraamatukogust, mille suuruse on Friedebert Tuglas tagantjärele hinnanud ligikaudu 2000 eksemplarile, ei ole palju säilinud. Tuglase kirjadest Underile saame teada, et suur osa maha jäänud raamatutest viidi juba 1944. aastal majast ära, osa neist müüdi või hävitati, mõned raamatud kuuluvad aga praegugi Tuglase raamatukokku. Maha jäänud arhiivmaterjal toimetati 1945. aastal kirjandusmuuseumi.

Rootsi jõudes pidid Under ja Adson alustama koduse raamatukogu loomisega pea nullist. Rootsi-aastatel kasvas raamatukogu jõudsalt tänu arvukatele kontaktidele erinevate pagulaskirjastuste ja teiste eksiili suundunud loovisikute ja raamatusõpradega. Paguluses tekkinud raamatukogu suurust on tagantjärele raske hinnata, sest kodumaale on jõudnud sellest vaid osa. Pärast Underi surma said pärandvara, sh raamatukogu, haldajateks Underi tütred, kes panid mõndagi rootsikeelsest lugemisvarast müüki. Nõnda ei ole säilinud mitmed teosed, mis arhiiviallikate järgi võiksid raamatukogusse kuuluda, nt Kaj Muncki rootsikeelne vaimulike luuletuste kogu, mille Adson kinkis Underile 1945. aasta jõuludeks (KM EKLA, f 180, m 164: 37).

Säilinud osa Marie Underi ja Artur Adsoni pagulusaegsest raamatukogust jõudis Rootsist Eestisse 1996. aastal ja paikneb nende endises kodumajas Nõmmel asuvas Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuse muuseumiosakonnas. Raamatukogu moodustab osa Underi ja Adsoni sõjajärgsest arhiivist, mille põhiosa hoitakse koos sõjaeelsest perioodist säilinud materjalidega Eesti Kirjandusmuuseumis Eesti Kultuuriloolises Arhiivis Tartus. Muuseumide infosüsteemi MuIS on 2020. aasta seisuga kantud 2426 Under-Adsoni raamatukokku kuulunud teavikut. Osa pisitrükistest (sh separaadid) ja ajakirjadest on veel andmebaasi sisestamata. Kogu täieneb MuISis pidevalt. Kokku on kogu hinnanguline suurus 2650 nimetust.

Under-Adsoni pagulusaegne raamatukogu on eelkõige kaasaegse kirjanduse kogum, mis sisaldab ajavahemikus 1944–1983 publitseeritud teoseid. Vanimad kogusse kuuluvad raamatud pärinevad 1898. ja 1900. aastast (R1366/UA, R125/UA). Muuseumis on säilinud raamatuid ka kirjanikepaari paguluseelsest kogust ehk nii raamatuid, mis õnnestus Eestist lahkudes kaasa võtta (nt R 59/UA, R984/UA) või mis siia jäänult on hiljem pooljuhuslikult muuseumi tagasi jõudnud (R2630/UA). Raamatuid lisandus kogusse ka pisut pärast Underi ja Adsoni surma, uuemad raamatud pärinevad 1983. aastast ning neis on pühendus Hedda Hackerile (R50/UA, R180/UA).

Adson, „Lahkumine“, 1994, lk 28:

Kuna muude omandite ja vabaduste röövimise programmis enamlased võtsid meilt ka vabaduse end väljendada – sõnatööd aga tegema pidi, siis valis M. Under ainsaks luuletööks Mihhail Lermontovi, tolle šoti päritoluga keiserliku kaardiväe ohvitseri luuletusist valiku tõlkimise. Nii ei tarvitsenud teha vähemasti seda tellimustööd, mille vastu tõrkus iga närv ja juuksekarvgi.

llmari Kianto külastas Eestit 1926. ja 1931. aastal. Käesolev autoripühendusega luulekogu „Margareeta. Sydämmen säveliä“ on ainueksemplar Eestis, mille Kianto kinkis Marie Underile tõenäoliselt 1931. aasta mai lõpus toimunud Soome kirjanike Tallinna visiidil, millest kirjutasid kohalikud ajalehed nii siin- kui ka sealpool Soome lahte.

Soome kirjanik Ilmari Kianto saatis „Postimehe“ toimetusele kirja kaugelt Kajani linna lähedalt, kus ta on suvitamas. Oma kirjas tuletab ta meele sooja wastuwõttu ja suve ilu Tartus ning Tallinnas. Ta ütleb, et missugused olid küll tagasitulles meie tunded, kui Soomes sadas lund ja temperatuur seisis nullil. Ilmari Kianto on annud interwjuu Kajani ajalehele „Kainuun Sanomat”, kus jutustab, et wastuwõtt Eestis soome kirjanikkudele olnud nii soe, et seesugust soome kirjanikkudele kuskil osaks ei ole saanud. Igalpool on neid sõbralikult wastu wõetud ja koheldud kui muiuasjutu-printse. Eriti ilus olnud retk Tartust Pühajärwele. Ajaleht tähendab, et Ilmari Kianto lubanud kirjutada samale lehele pika reisikirja ühes piltidega, mis Ilmari Kianto ise Eestis teinud.

Postimees, 1931. 15. juuni, nr 158

Vt ka Marie Underi päevikud 1922–1957, Tartu 2015, lk 60.

Raamatukogu näib olevat kujunenud orgaaniliselt ega anna tunnistust süstemaatilisest koostamispüüdlusest, vastasel juhul sisaldaks see ehk rohkem Underile meelepäraseid autoreid, nt Goethe, Schiller, Heine jt. Enamasti on raamatud ostetud või kingitud uuena. Raamatukogu sisaldab vähe vanu, haruldasi või bibliofiilse iseloomuga teoseid. Bibliofiilsed trükised Underi ja Adsoni raamatukogus on peamiselt limiteeritud tiraažis trükitud ja nummerdatud kaasaegsete autorite luulekogud, mis on tihti varustatud originaalgraafika ja autori signatuuri või pühendusega (nt R420/UA, R425/UA, R440/UA, R457/UA). Lisaks leidub ka limiteeritud tiraažiga nummerdatud ja autori signatuuriga või pühendusega graafikamappe (nt R2075/UA, R2094/UA) või muul põhjusel bibliofiilsena määratletavaid trükiseid (nt R1253/UA, R2003/UA).

Raamatukogu koosneb 50 protsendi ulatuses peamiselt eesti- ja saksakeelsest ilukirjandusest (enam kui 1200 teost), jagunedes omakorda võrdselt luule ja proosa vahel (kumbagi üle 500 nimetuse). Selle hulgas on arvukalt paguluskirjandust ning esindatud on nii suuremad Välis-Eesti kirjastused (Eesti Kirjanike Kooperatiiv, Orto, Vaba Eesti, Välis-Eesti, Eesti Raamat, EMP jt) kui ka väiksemad pagulaskirjastused (nt Eesti Vaimulik Raamat, Tõrvik, Maarjamaa, Estoprint, Libra, Boreas jt).

Teine suur osa raamatukogust hõlmab kõikvõimalikke populaarteaduslikke ja aimekirjanduse valda kuuluvaid raamatuid (üle 500 nimetuse). Populaarteaduslikust kirjandusest moodustavad suure osa meditsiinialased raamatud (üle 90 nimetuse), sh psühholoogia ja eneseabiga seotud teosed. Meditsiiniteemalised raamatud sisaldavad arvukalt lugejamärkusi ja kasutusjälgi.

Arvukalt on esindatud ka kunstialased teosed (üle 130 nimetuse), kirjandusajaloolised teosed (üle 110 nimetuse) ja elulooraamatud-biograafiad ning mälestused (biograafiaid üle 150 nimetuse, mälestusraamatuid üle 160 raamatu). Esindatud on ka religiooniteemalised ning surma ja okultismiga seotud teosed. Lisaks ilu- ja aimekirjandusele on vähemal määral esindatud teaduskirjandus ja teatmekirjandus (peamiselt sõnaraamatud ja leksikonid).

Kogu tõeline väärtus seisneb arvukates sissekirjutustes ja muus trükitud kirjasõnale lisatud käsikirjalises materjalis, mida leidub enam kui 900 kogusse kuuluvas raamatus. Sissekirjutused, eriti pühendused ja mitmesugused omanikumärked annavad tunnistust raamatu omaniku ja selle raamatukokku jõudmise loo kohta, võimaldades raamatu üsna kindlalt paigutada Marie Underi ja Artur Adsoni pagulusaegsesse raamatukokku.

Sissekirjutused võimaldavad leida ka paguluseelsesse raamatukokku kuulunud raamatuid pagulusaegses raamatukogus (nt R10/UA ja R55/UA) või teistes kogudes, näiteks Underi signatuuriga või talle pühendatud raamat Tuglase pärandvara hulgas (nt R1139/T, R7290/T).

Signeeringud võimaldavad ka kindlaks teha, et mõni raamat on algselt kuulunud kellelegi teisele, nt Ivar Ivaski signeeringuga raamat (R205/UA) või Aleksis Ranniti omanduses olnud ajakiri (R1787/UA).

Aino Kallas kinkis oma teose „Patseba Saaremaal“ (R1139/T) Marie Underile 1933. aastal, seega kuulub raamat Marie Underi sõjaeelse raamatupärandi hulka, kuid asub praegu Tuglase pärandvara hulgas. Kirjavahetusest Erna Siirakuga saame teada, et Tuglase jaoks oli oluline eristada enda raamatuid Underi omadest, kuid erinevatel põhjustel ei jõudnud Tuglased seda eristust oma eluajal sisse seada.

Sissekirjutused lähendavad trükist käsikirjalisele arhiivmaterjalile ja paigutavad raamatu laiemasse sotsiaalajaloolisse konteksti. Sissekirjutused lisavad raamatule kultuurilooliselt olulise tähenduskihi, mis ulatub ühest raamatust kaugemale. Kirjaniku või laiemalt ajaloolise isiku raamatukogu moodustab tähenduste võrgustiku, mille väärtust ei saa võrdsustada selles sisalduvate raamatute summaga. Seega on Under-Adsoni pagulusaegse raamatukogu näol tegemist rikkaliku ja väärtusliku kultuuriloolise koguga, mis ühelt poolt toetab Marie Underi ja Artur Adsoni loomingu ja loomeprotsessi uurimist, teisalt pakub ka laialdasemat eluloolist infot pagulaskirjanike laiast suhtlusringkonnast ja kõneleb raamatute olulisest rollist paguluses.

Sissekirjutused

Sissekirjutuste alla kuuluvad mitmesugused käsikirjalised märkused raamatutes alates omanikumärkidest ja initsiaalidest tiitellehel kuni ulatuslike ääremärkusteni. Sissekirjutused võib oma funktsioonilt jagada kaheks: omanikumärgid ja marginaalid. Omanikumärgid näitavad, kuhu või kellele raamat kuulub ja kuidas see omanikuni on jõudnud. Need asuvad tavaliselt raamatu ees- või tagaosas, tiitel- või eeslehtedel või esikaanel. Marginaalid on sageli ulatuslikuma iseloomuga, otseselt seotud raamatu sisu ja tekstiga ning asuvad tavaliselt raamatu keskel lehe äärtes või raamatu lõpuosas, näiteks sisukorras.

Omanikumärgid

Kui raamat on kunagi kuulunud mõne olulise kultuuritegelase raamatukokku, on seda raamatukogu terviklikkuse kadumisel tagantjärele võimatu öelda, kui raamatus puuduvad omanikumärgid. Omanikumärke on palju erinevaid, alates autori signeeringust või autogrammist kuni detailsete eksliibriste ja supereksliibristeni välja. Omanikumärkide alla võib lugeda ka erinevad pühendused, sest neis toodud adressaadi, aja ja koha kaudu on samuti võimalik määrata raamatu kuuluvust. Omanikumärgid on ühed olulisemad eksemplaride kokkukuuluvuse dokumentaalseks tõendiks.

Under-Adsoni raamatukogus on peamiselt kasutusel erinevad pühendused (nt autori pühendus, kinkepühendus) ja signeeringud.

Marie Under ja Artur Adson oma raamatutes eksliibriseid ei kasutanud. Küll aga võib nende raamatukogust leida Bella Ahmadulina teose „Озноб“ (R1824/UA), kuhu selle kinkinud Aleksis Rannit on raamatusse kleepinud oma eksliibrise.

Pühendused

Rohkem kui 500 raamatut sisaldab kinke- või autoripühendust ehk autograafi. Autorilt saadud pühendusega eksemplar sisaldas tihti ka autori signeeringut. Pühendused võimaldavad ühtlasi kaardistada raamatute provenientsi ehk päritolu ja kuuluvuse ajalugu.

Raamatuid kingiti Marie Underi pereringis rohkesti jõuludeks või sünnipäevadeks, aga suur osa pühendustega raamatuid on saadud  Välis-Eesti kirjanduse- ja kultuurielus olulist rolli mänginud inimestelt, seega moodustavad pühendused raamatute liikumise ja laiemalt pagulusaegsete kultuurisidemete kaardistamise seisukohast huvitava uurimisobjekti. Ivar Ivaski ja Marie Underi vahelisest kirjavahetusest näeme, et Ivask saatis Underile raamatuid Ameerika Ühendriikidest lausa pakkide viisi. Sama võib öelda Aleksis Ranniti kohta, kelle kinkepühendused on alati infoküllased, kunstipäraselt kujundatud ja väärivad omaette esiletõstmist (üle 70 pühenduse, nt R1613/UA, R1882/UA, R1855/UA).

Under Ivar Ivaskile 24. I 1958:

Olen päris Hans im Glücke*: iga päev toob uue kingituse Teilt! Alles hiljuti saabus Guillen, eile Rilke ja täna Mandelstam. Varsti on kõigi maailma keelte luuletused mu laual… Surun mõttes tugevasti Teie mõlemat kätt kiinduvas tänus. Aitate nii suuremeelselt täita mu raamaturiiuli lünki; pagulaspõlv ei ole just soodustanud kirjanduse hankimist.

* Hans im Glücke – Õnnelik Ants, Eesti muinasjuttude tüübiloendis ATU 1415

Under Ivar Ivaskile 16. V 1958:

Teie heldekäelisusel ei ole piire: raamatute virnu mu ümber aina kerkib – pea on vist kogu Teie biblioteek üle ookeani!… Olen nii suur tänu-patune, mille lunastamiseks peaksin hankima eriti hinnalise indulgentsi kirja, kui selliseid saada oleks. Ent mis parata – ei jaksa kuidagi Teie suuremeelsust hüvitada.

KM EKLA, f 180, m 45–46

Paguluses elanud kirjanike rikkalikest kontaktidest teiste maade kirjanduste esindajatega annavad aimu pühendused, nt Heinrich Bölli (R1493/UA) ja Zenta Maurina omad (R1210/UA) jt. Pühenduste järgi näeme ka, et mõni raamat on jäänud adressaadile kinkimata (nt R31/UA).

Signeeringud

Underi ja Adsoni raamatukogusse kuulub märkimisväärselt vähe – umbes 80 – signeeritud raamatut. Nende hulgas on ka raamatute autorite või kunstnike signeeritud teosed, nii et omanikumärke on tegelikult veelgi vähem. Viis raamatut kannab Marie Underi (nt R63/UA, R821/UA), kümme Artur Adsoni (nt R248/UA), kuus Hedda Hackeri (nt R1115/UA) ja üks Dagmar Stocki signeeringut (R2028/UA). Signeeringute järgi leiab üles ka teistele kuulunud ja tagastamata jäänud raamatuid, nt R125/UA,  R205/UA, R172/UA, R1604/UA, R1787/UA või tõenäoliselt kasutatuna ostetud raamatu koos eelneva omaniku signatuuriga (R1140/UA).

Mõnel juhul võib omanikumärk olla kirjutatud ka kellegi teise poolt, näiteks kinkepühenduse asemel. Rootsikeelse psalmiraamatu (R821/UA) kohta leiame Marie Underi päevikust järgmise sissekande (Stholmis, 12. V -45):

Hedda saatis mulle Ristipäevaks rootsikeelse lauluraamatu kingiks. Säälne pastor oli minu nime (aga Hacker) sisse kirjutanud ja mõned laulud üles märkinud, mis ta meile võtnud.

Marie Underi päevikud 1922–1957, Tartu 2015, lk 128
KM EKLA f 180, m 172:3

Kasutajamärkusi leidub kogus arvukalt ning erinevas mahus mitmesugustest märkidest (tärnid, allajoonimised, hüüumärgid) kuni tervet lehekülge katva kommentaarini. Kasutajamärkusi võib jagada lugeja-, tõlkija- ja autorimärkusteks. Raamatu lugemise või vastava eksemplari lugemata jäämise kohta annavad aimu mitmed mittetekstilised märgid, näiteks lehekülje murtud nurk või lahtilõikamata lehed.

Lugejamärkused vihjavad, mida võisid Under ja Adson loetud raamatutest arvata. Tihti märkisid nad oma mõtteid peatüki või raamatu lõppu või sisukorda (nt R659/UA). Nad parandasid ja täiendasid ääremärkustes sageli tekstist leitud vigu või ebatäpsusi  ning lisasid täiendavat informatsiooni (nt R1687/UA, R731/UA).

Autori- ja tõlkijamärkused

Kogu sisaldab üpris vähe autorimärkustega teoseid. Mitmed autorimärkustega raamatud kuuluvad paguluseelsesse perioodi, millest võib järeldada, et paguluses ei loodetud enam kordustrükkide ilmumisele (R47/UA, R9/UA, R10/UA). Autorimärkuste kõrval on esindatud ka tõlkijamärkused, sest Marie Under tõlkis paguluses rohkem kui jõudis originaalloomingut luua (nt R1717/UA, R1231/UA, R1896/UA). Paraku on mitmed tõlkijamärkused kirjutatud hariliku pliiatsiga ja hiljem kustutatud, nt Boris Pasternaki „Doktor Živago“ proosa osas on tõlkijamärkused alles, kuid luule juurest, mille tõlkis Under, on märkused kustutatud.

Boris Pasternaki romaan „Doktor Živago“ on hea näide selle kohta, millist kultuuriloolist infot võib kanda üks arhiivkogusse kuuluv raamat, kui seda kõrvutada kirjavahetuse või muu eluloolise arhiivmaterjaliga. Marie Under luges Pasternaki teost juba 1958. aastal, ilmselt saksakeelses tõlkes (R1231/UA). Under Ivar Ivaskile 28. XI 1958:

Vahepääl olen lugenud läbi „Dr Živago”, mis mind väga-väga haaras. Kompositsioonilised nõrkused, mis talle mõnelt poolt siin ja nagu Stockilt kuulen, ka saksa arvustuste poolt ette heidetakse, ei häiri mind sugugi. Mõni teos võib olla kompositsiooniliselt kõige täiuslikum, kuid jätab oma vaimu ja hingejõu poolest täiesti külmaks. Ja need luuletused raamatu lõpus on omas lihtsuses ütlemata kaunid.

KM EKLA, f 180, m 45

Kirjavahetusest Ivar Ivask ja Marie Underi vahel ilmneb, et Ivask soovitas Underil tõlkida Pasternaki luulet ning Under palus Ivaskit tõlkimiseks laenata venekeelset originaali. Kogusse kuuluva venekeelse „Doktor Živago“ (R1896/UA) kinkis Adsonile Aleksis Rannit 1959. aastal. Samal aastal alustasid Under ja Adson ka raamatu tõlkimist. Adson on kirjutanud 25. mail 1959 päevikusse:

Neil päevil hakkasin tõlkima Dr. Živagot. Tükk aega kõhklesin, kas maksab? On see ju suur raamat ja esimene tõlge vene keelest paguluses. Kergesti samastatakse venelasi kommunistidega, kuigi Dr. Živago just läbiselt neile vaenuline on. Aga Vaba Eesti riskib.

KM EKLA, f 180, m 164: 205

„Doktor Živago“ (R1896/UA) näol on tegemist n-ö tööeksemplariga, mis sisaldab muuhulgas Adsoni omanikumärki (A. Adson), kinkepühendust Aleksis Rannitilt Adsonile 1959. aastast ja mitmesuguseid kasutaja- ja tõlkijamärkusi. Saksa- ja venekeelse eksemplari kõrvutamisel võib näha, et lugeja on võrrelnud venekeelset originaali saksakeelse tõlkega. Saksakeelses eksemplaris (R1231/UA) on luuletuste kõrval arvukalt pliiatsiga kirjutatud ja hiljem kustutatud tõlkijamärkusi.

Proosa osas on eristatavad kaht erinevat sorti „pliiatsit“. Üks neist jälgib saksa tõlkevastet, millele osutavad nt märkused „saksa k. vale“, „saks. k. ebatäpne“, „saksak. hoopis  teisiti“, „s. k. graniit“ (originaalis grafiit), lisaks otsib tähe- ja komavigu originaalis. Teine „pliiats“ kommenteerib märksõnade kaudu raamatu sisu, nt „Pilge demonstratsiooni pihta“, „Kristlus“, „Keskpära vastu“,  „veel revol. tunnused“, „revol. toorus!“, „indiviid. elustiili ülistus“, „juudi küsim.“

Luule osas on nähtavad osaliselt kustutatud (Underi) märkmeid ja raamatu vahel on korrektuurileht. Lisaks leidub arvukalt allajoonimisi, vertikaaljooni, linnukesi jm. Raamatus on võimalik jälgida ka tõlkijate tööprotsessi, sest äärtel on märkmeid tõlke edenemist tähistavatest kuupäevadest. Tõlkimist alustati 1959. aasta maikuus, 17. augustiks jõuti juba teise osani ning novembris lõpetati. „Doktor Živago“ värsside tõlkest on võimalik lähemalt lugeda Irina Belobrovtseva artiklist „Marie Under – Juri Živago luuletuste eestindaja“ Keele ja Kirjanduse 2016. aasta oktoobrinumbris.

Varia raamatute vahel

Raamatute vahel on talletatud ka mitmesugust igapäevaelu peegeldavat materjali, mida on kasutatud peamiselt järjehoidjatena: bussipileteid, märkmepabereid (nt täpsustus unerohu doosi kohta R1367/UA vahel), nimekaardid, pensionilipik (R1483/UA vahel), aga ka kuivatud lilleõisi, linnusulgi, kommipabereid ja muudki sellist, mis võis kõik kanda kunagi raamatu omaniku jaoks mingit tähendust. Raamatute vahel on hoiustatud ka kirju (R1312/UA, R1633/UA), fotosid ja joonistusi (R565/UA). Varia raamatute vahel kõneleb palju lugeja ja lugemise konteksti kohta. Näiteks pidas Under oluliseks üht tammelehte „mu mehe istutet puult me Nõmme aiast“, mis jõudis Rootsi tänu Tuglaseid külastanud väliseestlastele (KM EKLA, f 237, m 7:6).

Hoolimata sellest, et raamatukogu on kaasaegne ning sellest puuduvad vanemad köited, oli luuletajate elu paguluses tagasivaatav, minevikus elav ja seda seletada püüdev. Marie Under ja Artur Adson hakkasid juba Eestis veedetud ärevatel 1940ndate algusaastatel süüvima muretutesse mälestustesse, elusse „Nelja veski varjus“, nagu kirjeldab Adson seda oma teoses „Lahkumine“.

Paguluses vaadeldi kõrvu nii minevikku kui ka igavikku. Seda peegeldab ka kirjanikepaari Stockholmi raamatukogu, millest suure osa moodustavad ajalooteemalised aime- ja ilukirjanduslikud teosed. Suur hulk riiulipinda kuulus ka mälestustele ja biograafiatele ehk juba elatud eludele. Underi jaoks muutusid ka igavikulised teemad paguluses üha olulisemaks, loeti palju surma-, okultismi- ja religiooniteemalisi raamatuid ning arutleti selle üle kirjavahetuses Ivaski ja teiste tuttavatega.

Tulevikku vaatava valdkonnana võib välja tuua meditsiini. Raamatukogus leidub arvukalt teosed, milles tutvustatakse uudseid ravimeetodeid psühholoogiast ja eneseabist kirurgia ning farmaatsiani välja. Arvukalt alla joonitud kohti ja märkusi on peatükkides, mis räägivad peavaludest ja unetusest, mille käes Under ise kannatas. Underi raamatukogus leidub ka alternatiivmeditsiini ja parapsühholoogiasse kalduvaid teoseid, milles arutletakse elu võimalikkuse üle pärast surma.

Raamatukogu praegune koosseis ei peegelda aga kindlasti täielikult kirjanikepaari pagulaspõlve lugemust. Esiteks on meieni jõudnud raamatute näol tegemist fragmendiga Marie Underi ja Artur Adsoni Rootsi perioodil moodustunud raamatukogust. Teiseks olid Under ja Adson mõlemad ka innukad raamatukogude kasutajad ning arhiiviallikate kaudu saame teada nii mõndagi nende laenatud raamatute kui ka loetule antud hinnangute kohta. Kirjanike lugemisharjumuste kohta pakuvad täiendavat infot mitmesugused arhiivmaterjalid, nt kirjandusmuuseumi kultuuriloolises arhiivis hoitav Adsoni nn Rootsi päevik (KM EKLA, f 180, m 162–164) ning kirjavahetus Aleksis Ranniti, Ivar Ivaski, Paul Reetsi jt kultuuritegelastega. Päevikud ja kirjavahetus pakuvad omakorda väärtuslikku infot raamatute selle kohta, kuidas ja kelle kaudu on raamatud kirjanikepaari raamatukogusse jõudnud (sh ostud, kingitused, raamatutellimused Saksamaalt). Järk-järgult on raamatute provenientsi sisaldav info jõudmas ka MuISi kirjetesse.

Vaata ka: Underi ja Adsoni raamatukogu otsijuhis

Kasutatud arhiivmaterjalid

• KM EKLA, f 84 Marie Under ja Artur Adson, fotokogu
• KM EKLA, f 180 Marie Underi ja Artur Adsoni materjalid, käsikirjad

-m 45–46 Marie Underi ja Artur Adsoni kirjavahetus Astrid ja Ivar Ivaskiga

-m 96 Marie Underi ja Artur Adsoni kirjavahetus Aleksis Rannitiga

-m 162–164 Rootsi päevikud

-m 172 Marie Underi päevikud

• KM EKLA, f 237 Ants Orase materjalid, käsikirjad

-m 7 Ants Orase kirjavahetus Marie Underi ja Artur Adsoniga

Virtuaalnäituse koostas Marianne Lind Haridus-ja Teadusministeeriumi Rahvuskaaslaste programmi toel.