Virtuaalnäitus
Paul Reetsi elutöökogu
Juunis 2019 ilmus Ameerika eestlaskonna ühe värvikama esindaja kunsti- ja kirjanduskriitiku Paul Reetsi elutöökogu „Hinge roppus ja vaimu õis“. Raamatu koostaja ja toimetaja Jaan Undusk on kokku kogunud pea kõik Reetsi suletööd kunstist, kirjandusest ja kultuurist ning kasutanud koos kujundaja Tiiu Pirskoga raamatu illustreerimisel kultuurikogu, mille Reets kinkis Kirjanduskeskusele. Siinsel virtuaalnäitusel on valik raamatu illustratsioonidest.
Paul Reetsi elutöökogu, mille pealkiri tuleneb teose peategelase aforismist „Hinge roppusest kasvab vaimu õis“, ilmus Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuse eestvõttel ja kirjastamisel.
672-leheküljelise raamatu koostaja ja toimetaja Jaan Undusk on kokku kogunud sisuliselt kõik Reetsi avaldatu ning otsinud peotäie põnevat lisa käsikirjade varamust.
Kogumiku illustreerimisel on kujundaja Tiiu Pirsko kasutatud põhiliselt Reetsile kuulunud kunstiteoseid, raamatuid, fotosid ja postkaarte, mis ta kinkis Kirjanduskeskusele.
Saatesõnades annavad Jüri Hain, Janika Kronberg ja Jaan Undusk ülevaate Reetsi elust, kiindumustest ja töödest, tuues avalikkuse ette ka uusi seiku tema perekonnaloost, tegevusest Teise maailmasõja ajal ning õpinguist Bonni ja Harvardi ülikoolides.
Keelelise ja tekstoloogilise korrektuuri eest hoolitses ja nimeloendi koostas Brita Melts.
Raamatu sisukord
Paul Reetsi (1924–2016) kohta pakuvad põhiandmeid küll mõned teatmeteosed, aga tema väliseesti ajakirjanduse veergudele ekslema jäänud loomingut tuntakse kodumaal vähe. Omaenda raamatu kokkupanekuni Reets eluajal ei jõudnud, ei teinud selleks vist katsetki. Ka elutöökogu valmimine jäi mitmel põhjusel venima, mistõttu tekstide autor ise oma esimest ja ainsat raamatut näha ei saanud.
Paul-Heinri Reets sündis 5. juulil 1924 Tallinnas ja suri 25. detsembril 2016 Bostoni lähedal Readingi hooldekodus. Oma noorpõlve veetis Reets mitmes kodus Nõmmel, käis aastatel 1932–1936 Nõmme algkoolis ja 1936–1943 sealses gümnaasiumis.
Aastail 1943–1945 teenis ta Saksa sõjaväes. 22. septembril 1944 oli Reets ühes neist salkadest, mis pidasid Pääskülas ja järgmisel hommikul Sauel nõukogude tankide vastu üsna lootusetut võitlust. Seejärel tuli taganemine Saaremaale ja sealt edasi laevaga Danzigi suunas. 1945. aasta alguskuudel osales Reets 20. (eesti) SS-diviisi koosseisus heitlustes Punaarmee vastu Oppelni (Opọle) all.
Aastail 1946‒1950 õppis ta Bonni ülikoolis kunstiajalugu, ajalugu ja võrdlevat usunditeadust, püüdes kirjutada doktoritööd esmalt Eesti-Vestfaali arhitektuuri sidemeist XIII–XIV sajandil, seejärel surma ja kuradi ikonograafiast õhtumaises kunstis. Need plaanid luhtusid.
1. mail 1950 jõudis Reets New Yorki ja elas edaspidi peamiselt Bostonis. 1951. kuni 1953. aastani õppis ta Harvardi ülikoolis ajalugu ja kauneid kunste, lõpetades stuudiumi magistrikraadiga. Aegamisi süvenes temas teadmine kõige kunstiks peetava suhtelisusest, mis viis kahtlusteni kitsalt piiritletud teaduse võimekuses ja esialgu valitud kunstiajaloolase kutses.
Et jääda elule avatuks, töötas Reets vähenõudlikel, aga piisavat äraelamist võimaldavatel ametikohtadel, kõige pikemalt toimikute korraldajana Lahey kliinikus Bostonis. Töömuresid ta endaga koju kaasa ei toonud, peremuresid ta endale ei soetanud ja nii võis ta suurema osa päevadest pühendada kunstile, muusikale ja kirjandusele, eneseharimisele, raamatute ja taieste kogumisele või lihtsalt jalutuskäikudele. Puhkuse ajal sooritas ta kunsti- ja elamusreise teistesse Põhja-Ameerika linnadesse, aga liikus ka Ladina-Ameerikas ja Euroopas. Vabalt vallatud saksa ja inglise, samuti prantsuse ja ladina keele kõrval õppis ta iseseisvalt ära vanakreeka keele, tõlkides eesti keelde Sappho lüürikat.
Paul Reetsi nelikümmend aastat kestnud kirjandusliku tegevuse tuumaks on sadakond artiklit ning näituse- ja raamatuarvustust, mille seas leidub ka ulatuslikumaid isiku- ja loominguloolisi portreid kunstnikest Eduard Rügast, Arno Vihalemmast, Endel Kõksist, kirjanikest Juhan Liivist, Jaan Oksast, A. H. Tammsaarest, K. A. Hindreyst. Reetsi sulest on pärit veel paar lühiuurimust Eesti keskaegse arhitektuuri kohta. Muuseas arvustas Reets Eestis nõukogude ajal ilmunud Tiina Nurga, Voldemar Vaga, Villu Tootsi kunstimonograafiaid ning kollektiivseid koguteoseid, samuti luuleraamatuid (Uno Laht, Aleksander Suuman, Arvo Valton, Viivi Luik), kirjutas järelehüüde kunstiteadlasele Helmi Üprusele. Leonid Stolovitši marksistlik-leninliku kunstiteooriagi suutis Reets tasakaalukalt pintsettide vahele võtta.
22. veebruaril 2011 allkirjastas Paul Reets kinkekirja, millega annetas Kirjanduskeskusele oma kultuurivara, mis koosnes „kunstikogust, raamatukogust ja jaapani portselanist“, nagu see paberil kirjas, aga lisaks veel päevikuist, fotokogust ja muudest dokumentidest, näiteks ka tema kirjavahetusest Marie Underi ja Artur Adsoniga.
Kunstikogujana polnud Paul Reets mingi suunateadlik professionaal, vaid noppis esemeid maailmast nii, nagu isu oli ja võimalust anti. 800 eesti ja lääneeuroopa kunsti teose hulgas on Eduard Rüga, Epp Ojamaa-Kuhni, Arno Vihalemma maale ja graafikat, Ruth Tulvingu ja Silvia Leitu akvarelle, Endel Kõksi, Ilse Leetaru, Johann Naha, Herman Talviku, Agaate Veeberi graafikat ja joonistusi. Leidub ka eksootilisi pisiobjekte, mis enamasti olid ostetud Bostonist, näiteks Kesk-Ameerika ja Jaapani lauanõusid ning eelajalooline Guatemalast või Mehhikost pärit kivikirves. Efektsena troonib kollektsiooni Birma või Vietnami algupära Buddha metalne käsi sõnumiga „Ära karda!“.
Eesti kunsti Paul Reetsi kogust
17.‒18. sajandi graafikat Paul Reetsi kogust
20. sajandi graafikat Paul Reetsi kogust
Aastal 1947 alustas Reets Saksamaal mitmekeelset mõttepäevikut, mida pidas kuni aastani 2010 ja mis oma umbkaudu 4000 leheküljega jäi tema suurimaks kirjatööks. Reetsi elutöökogumikus on sellest avaldatud mälestused Tallinna kaitselahinguist 1944. aasta septembris ning ulatuslik päevikukatke, mis jäädvustab ühepoolse salaarmastuse Torontos elanud luuletaja Urve Karuksi (1936‒2015) vastu. Need tekstid on sündinud Reetsile omases spontaanses, et mitte öelda ‒ poolautomaatses kirjutusviisis.
Väljavõte päevikust
30. sept. 67. a.
Teraselt teravalt vaadates ‒ nägu jäi meelde nagu ainult vähesed näod jäävad. Silm on vahest ülesvõtte aparaat, seda korda oli. Aga mis riideid ta kandis, laad ja värv, isegi toon, kas hele või tume ‒ pole meeles, ei üldsegi! Terve seal olemise aja vaatasin nägu, käsi (ilusad, elegantsed, sujuvad, inimlikud ‒ käed on tema juures alati vabad, tema ise), juttu ajasime üldisest, isegi ebatähtsast. Seda on nüüd raske ütleda, kas talle meeldis, et teda alati vaadatakse, isegi terake üleliigselt uurivalt, vähemalt ilmset solvumist (mida näeb suu ja silma nurkades ja kohe!) nagu ei ilmnenud. Lõunalauas, söögil, veinil ja üldvestlusel ilmnes esimest korda peahoiak ja naeratus ‒ koos mõlemad ja nii: mingi spiraal, et näo ja peaga teravalt alla nõksatades kerkib see sujuvalt üles koos naeratusega ja sõnalise vastusega ‒ aga ainult siis kui viimane on: Jaa! meeldib küll! Et ilmnes, seega oli ära harjunud ‒ võõraga. Sama liigutus peaga kui vastuseks oli: Ei, mitte sugugi! Meeldib küll. Hääl pehme, aga teatud teravalt selge tooniga, nagu räägiksid kaks häält ühest suust. Nägu, väga tõsine, isegi kurb oma alatoonis, aga selge, nii selget nägu ei mäletagi näinud olevat. Olen näinud, ei tea kus? Silmad ‒ jälle nagu hääl, kahe vaatetooniga: uurivad ja vastuvõtlikud. Nagu peakski silm nii olema, sest ju on: vaatab välja ja võtab vastu!
Paul Reetsi mõttepäevikus on ka poolsada luuletust eesti, saksa ja inglise keeles ning hulganisti aforisme, mida Reets avaldas ka ajakirjanduses.
Paul Reetsi aforisme ja ülestähendusi
Kellele mõtlemine on elukutse ja mitte elu kutse, varustab end juba varakult küünarpuu, kääride, nõela ja sõrmkübaraga.
Mõtetega sahkerdades tuleb pankroti ohtu silmas pidada.
Mõtted on valged pääsukesed tahte jahikulli küüsis.
Kõike mõista püüdes ei saa me lõpuks millestki aru.
Prometheusele mõteldes hakkab maks valutama.
Rahvas sünnib tublide üksikisikute arvel, isiksus rahva arvel.
Eestlane on nagu kass: omasuguseid ei salli, teistsuguseid veel vähem.
Lääne pool Reini valitseb päevavalgus, ida pool soe ahi.
Elu paguluses arendab kaht omadust: sallivust ja leppimatust. Ainult ühega neist saame kokku kasvada.
Kümnel tuhandel konnal on kindlasti ühe hobuse jõud, aga kes neid adra ette rakendab.
Moodsasse kunsti ei areneta, sinna hüpatakse.
Leib ja vein, sellest, ainult sellest elamegi.