Sirbis Kristi Viidingu artikkel Käsu Hansust kirjandustraditsioonide murdepunktis
9. augusti 2024 Sirbis ilmus Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuse juhtivteaduri Kristi Viidingu artikkel XVII ja XVIII sajandi vahetuse Puhja köstri Käsu Hansu kohast meie mitmekeelse regiooni kirjandusloos.
Käsu Hans kirjandustraditsioonide murdepunktis
„Oh, ma vaene Tartu liin!“ ei esinda pelgalt varauusajale tüüpilist juhuluulet, vaid ka Vene ohu diskursuse poeetilist poolt.
Kristi Viiding
Juunis-juulis Tartus Toomemäel etendunud Vanemuise suvelavastus „Kuninga käsk“ ajendab uuesti küsima XVII ja XVIII sajandi vahetuse Puhja köstri Käsu Hansu koha järele meie mitmekeelse regiooni kirjandusloos. Mart Kivastiku „Kuninga käsu“ dramatiseeris ja lavastas Toomemäel Tiit Palu.
Forseliuse koolist saadud veerimisoskus, selgeltnägemisvõime ja isiklik vapustus Põhjasõjas oli suvelavastuse kontseptsioon Käsu Hansu kui esimese eesti soost luuletaja ja tema kaebelaulu kui eestlase sulest pärit esimese emakeelse luuletuse tekke kohta. Hansu luuletuse „Oh, ma vaene Tartu liin!“ kirjandusloolise tausta selgitus piirdub kavalehel aga vaid paari katkendiga rohkem kui 50 aasta tagustest käsitlustest. Ühelt poolt on esile toodud Gustav Suitsu arusaam, et „selle lihtsameelse poeemi kirjanduslik koolitus on piiritletud tartukeelse lauluraamatu, piibli ja Jeruusalemma linna hävingulooga“; teisalt Villem Alttoalt Suitsule hoiakult ja hinnangult vastanduv tähelepanek: „siin on aga tegu keerukama kompositsiooni ning stroofiehitusega ulatuslikuma luuleteosega, mis on sõnastatud vaimuliku oodi stiilis“.
Aivar Põldvee mõne aasta tagune leid Riias Läti Riiklikust Ajalooarhiivist, Hansu kaks eestikeelset kirja professor Gabriel Skraggele 1702. ja 1703. aastast, pole lavastusmeeskonna tähelepanu köitnud. Ometi tõid just need 2018. aastal publitseeritud ja kommenteeritud kirjad päevavalgele Hansu sidemed tollase Tartu-Pärnu akadeemia õppejõududega, Hansu saksa keele oskuse triviaal- ehk saksa kooli tasemel, ladina sõnade veatu kirjutamise ja eesti või saksa keele konteksti paigutamise. Samuti on Põldvee näidanud, et Hansu esimesel tööperioodil kuni 1694. aastani tegutsesid Puhja kirikus haritud teoloogidest piiblitõlkijad Adrian Verginius, Johann Hornung ja käsikirjalise eesti-saksa sõnaraamatu koostaja Salomo Heinrich Vestring, ning õigustatult küsinud: „Kas säilinud kaebelaul oli Hansu ainus luuletus? Kas ilma harjutamata on võimalik sellist teost luua? Kas ja millest ta võis veel kirjutada?“
Järgnevas liigun Põldvee vaetud elu- ja keeleajalooliste allikate juurest kirjanduslooliste juurde, näitamaks, et kaebelaul ei kuulu mitte lihtsalt varauusajale tüüpilise juhuluule hulka, vaid Vene ohu diskursuse poeetilisse poolde. Selleks kõrvutan Hansu kaebelaulu mõne siinse paremini uuritud ladinakeelse näitega.
Varauusaegne Vene ohu diskursus Liivimaal
Eesti rahvusbibliograafia ettevalmistamine, sh Tartu akadeemia trükitoodangu kataloogimine ja uurimine viimasel 30 aastal, kinnitab, et hoolimata Hansu imposantsest suhtlusringkonnast – Tartu akadeemia professor ning kohalikud saksa soost kirikuõpetajad – ei jõudnud Hansult eluajal trükki ridagi. Ent paradoksaalselt pole kogu Academia Gustaviana ja Gustavo-Carolina aegse trükitud akadeemilise juhuluule hulgas üldse ühtki iseseisvat luuletust Vene ohu ega moskoviitide varasema laastamistöö kohta Liivimaal, ei iseseisva trükisena ega ka mõne muu trükise osana. Neid ei leidu ka Riias trükitud juhuluuletuste seas. Jääb mulje, justkui polnuks see siinses Rootsi aja poeesias üldse oluline teema (muid, nt religioosseid ohte ja kriise luules aga puudutatakse) ning selle käsitlemine proosakroonikais, nt Tilmann Bredenbachil (1564) või Balthasar Russowil (1578) johtus kroonikažanri eripärast ja jäädvustavast funktsioonist. Siit on nähtavasti võrsunud ka senine arusaam, justkui tulnuks Vene ohu teema siinmail luulesse alles Käsu Hansuga ja esmalt just eesti keeles.
Loe artiklit edasi Sirbist.