A. H. Tammsaare „Ma armastasin sakslast“

Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuse III moodsa eesti kirjanduse seminar

30. septembril ja 1. oktoobril 2006 Käsmus, Meremuuseumi verandal ja Kirjanike Liidu loomemajas

Kontakt ja info: Mirjam Hinrikus (mirjam.hinrikus@mail.ee)

Ajakava

Armastus ja sotsioloogia

Pargipingil kössitab nuttev tütarlaps ja tema ees põlvitab kirglikult tema käsi suudlev noormees. Ei ole kahtlustki, et see on armastus, ja et armastust on siin rohkem, kui eesti romaanist on harjutud leidma. Ainult et lugeja teab ka seda: tütarlaps Tammsaare romaanis on balti parunipreili ja tema käsi suudlev noormees – eesti talupoisist tudeng. Ning see käivitab temas sotsioloogilistest mudelitest tuleneva kahtluse: äkki ei ole seegi armastus muud kui isanda ja orja seitsme aastasaja pikkune, vastastikust sõltuvust väljendav embus, mis – seisusliku ühiskonna kadudes – on meie ette toodud nüüd sugudevahelise kiindumuse rüüs?

Tammsaare kaval tekst ei anna lugejale asu. Harvanähtava ehedusega toob ta esile armastuse ebakindlat, iseennast umbusaldavat ilu ja inetust, millel „täiskasvanute“ maailmas pole õieti kohta. Ja samas on tekst tihedalt läbi pikitud väga sügavale lõikava – sest sügavale juurdunud – publitsistliku alamusretoorikaga eestlaste ja baltisakslaste ajaloolise vahekorra teemal. Seda viimast kannavad tegelikult kõik peategelased ning iga sentimentaalne hetk dekonstrueeritakse kohe hästi töötava sotsioloogilise mootori abil. Kas õigustatult või vägivaldselt? Kelle ees „küürutab“ Oskar, kas naise või oma ajaloolise käskijanna ees? Või ongi iga tõeliselt armastatu arhetüüpse valitsejafiguuri ilming?

Tammsaare „narratiivne viis“ (sic!), nagu kirjutas K. A. Hindrey juba 1935, olevat targutamine, mis ühendavat endas nii talupoeglikult kobavat, öeldut pidevalt ümbersõnastavat tarkusejagamist (targutamine = tarkusejagamine) kui ka teravmeelset rabulistikat ja sofistikat, mis taastoodab ennast suurejoonelise masinavärgina.

„Ma armastasin sakslast“ kuulub mitmesse olulisse diskursivoogu. Ühelt poolt on tegu ühe parima eesti armastusromaaniga, armastuse ajatu looga. Teisalt, spetsiifilisemas mõttes, on ta arendus seisustevahelise abielu teemal, motiivil „abielu kui utoopia“, mis on laialdaselt esindatud muinasjuttudes ja kitšikirjanduses ning mis eriti 1870.–90. aastail, eestlaste kiire sotsiaalse tõusu ajastul, omandas ideoloogilise kaalu eesti kirjanduses. „Ma armastasin sakslast“ on selle motiiviarengu tipp, ehkki mitte lõpp-punkt. Kolmandaks osaleb romaan baltisaksa kultuuri ainelises publitsistlikus traditsioonis, kus Tammsaare proovis kätt ka ajakirjanikuna. Nii näiteks tõlkis ta 1914 vene keelest eesti keelde M. Reissneri „Meie – baltlased“ (raamatuna 1915). Neljandaks võib romaani nimetada lihtsalt eesti maailmakirjanduseks, Tammsaare üheks tihedaimaks tekstiks, milles on olulisi haakumisi paljude teostega saksa, vene jt. kirjandustes. Ja nõnda edasi.

Erinevad diskursivood ei arene romaanis ühesuunaliselt. Näiteks „abielu kui utoopia“ luhtumine vaid võimendab armastusromaani elemente. Romaani senine vastuvõtt on olnud selgelt sotsioloogilise dominandiga. Seda on tinginud esmajoones ühe tegelase, vana paruni kõnede sage sarnastamine autori häälega. Ent needki – nagu ka minajutustaja heie ja Erika arutlused – on ehk vaid üks ambivalentseid „targutusvahendeid“ kõnede üldises kooris. Ümberhinnanguid armastusteema suurema kandvuse suunas sisaldas Ain Prosa tehtud telelavastus (1998).
Kutsume üles arutlema romaani „Ma armastasin sakslast“ kui eesti kirjanduse ühe võtmeteksti üle. Metoodika ja lähenemisnurk on iga esineja enda valida, vajalik on tekstuaalne ja kontekstuaalne side alusteosega.

Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus on moodsa eesti kirjanduse seminare Käsmus korraldanud varem kahel korral: aastal 2002 oli vaatluse all Friedebert Tuglase novell „Maailma lõpus“ ning 2004 J. Randvere (Johannes. Aaviku) „Ruth“. Nüüdseks on mõlema seminari materjalid ilmunud raamatuna: „At the End of the World: Text, Motif, Culture“,  2005 (alustekst pluss 9 käsitlust inglise keeles) ning „J. Randvere „Ruth“ 19.–20. sajandi vahetuse kultuuris“, 2006 (13 käsitlust koos ingliskeelsete resümeede ja lisatekstidega). Eri raamatuna avaldatakse ka käesoleva seminari ettekanded.

Jaan Undusk

Teemakohast lugemist

• Epp Annus, Kubjas ja korporant. Armastusest ja rahvuslikust moraalist. − Looming 2002, nr. 4, lk. 576−587
• Eduard Hubel, Eesti romaan 1935. aastal. – Looming 1936, nr. 4, lk. 432–434.
• Karl Aaugust Hindrey, Eesti stiilis romaan. Tammsaare „Ma armastasin sakslast“. – Postimees 18. XI 1935, lk. 5.
• Jaan Undusk, Abielu kui utoopia. Sissejuhatus ühte kirjanduslikku motiivi. – Eesti Humanitaarinstituudi toimetised 2. Tallinn 1995, lk. 126-138.
• Jaan Undusk, Die Ehe als Utopie. Einführung in ein literarisches Motiv. – Interlitteraria 3. Tartu, 1998, lk. 216-232 (eelmise täiendatud variant).

Seminari põhjal anti välja kogumik „Armastus ja sotsioloogia. Anton Hansen Tammsaare romaan „Ma armastasin sakslast““