Kahel viimasel aastakümnel on kultuuriuuringute raames püütud ümber mõtestada mõisteid dekadents ja dekadentsikirjandus. Kõigi nende kultuuriajaloo ümberkirjutamisele pretendeerivate artiklikogumike ja monograafiate lähenemine on diskursianalüütiline.Kui traditsiooniliste arusaamade järgi seostub dekadents morbiidsuse, kunstlikkuse kultuse, eksootika ja/või seksuaalse nonkonformismiga, mille esindajateks on äärmuslik ja lühiajaline kirjandusvool enne modernismi, siis dekadentsi mõiste ümbermõtestajad väidavad, et tegemist on millegi palju enamaga kui seda on hulk „patustavaid“ teemasid ja kujundeid, millega dekadents harilikult määratletakse. Dekadents tõstatab terve hulga tõsiseid ajaloolisi, poliitilisi ja kunstispetsiifilisi küsimusi ja seda ei saa taandada kitsalt mingile voolule, koolkonnale või programmile.