Descartes, Spinoza, Leibniz: sissevaateid 17. sajandi metafüüsikasse lõpmatuse vaatepunktilt

17. sajandit, iseäranis alates selle teisest poolest võib kindlasti nimetada eelvalgustuse ja ratsionalismi esiletõusu ajastuks Euroopa kultuuris. Suunda märkiva pitseri uutele vaimsetele taotlustele vajutas René Descartes (1596–1650), kes seadis kahtluse alla pea kõik, välja arvatud selle, et kaheldes on võimalik välja jõuda siiski teatava selge ja tõsikindla ideeni, mis saab olla aluseks järgnevale usaldusväärsele ja evidentsele teadmiste ahelale. On arusaadav, et selline teadmisloomeline lähtepositsioon, mis vaatamata kogu oma skeptitsismile väärtustab siiski tõsikindla ja edasist kahtlust mittevõimaldava idee, astus üsna tajutavalt vastuollu kristliku pärandiga, mille järgi maailm oli loodud infiniitse ehk tunnetamatu jumala tahteakti alusel, põhjendades seeläbi igasuguse inimliku teadmise pelgalt nähtumuslikku ja eituslikku iseloomu. Küsimus, kuidas saada hakkama jumaliku infiniitsusega seisis seega paratamatult igasuguse ratsionalistliku ambitsiooni keskmes. Descartes’i, Spinoza ja Leibnizi poolt sepistatud kolm võimalikku vastust sellele küsimusele lähtuvad kolmest erinevast substantsiteoreetilisest vaatepunktist, mis, tõsi küll, on hilisema ajaloo silmis olnud tihti vaid kattevarjuks teatavale kolme mõtleja sisemisele identsusele. Igal juhul pakub Descartes lahendusena välja keha-vaimu dualismi, Spinoza monistliku jumala samastamise loodusega, Leibniz aga hoopistükkis substantsi kui monaadi, mis on oma sisemuses lõpmatult kurruline nagu barokiajastu hing.

Roosikrantsi 6 II korruse nõukogu saalis