Eesti teater 20. sajandil: teater ja kirjandus

Ettekandes jätkan umbes aasta eest, 6. oktoobril 2009 UTKK seminaril käsitletud teemat „Eesti teater 20. sajandil“, seekord rõhuasetusega teatrikunsti ja kirjanduse suhetel.
Meenutan, et koguteose „Eesti kultuur 20. sajandil“ teatrit käsitleva peatüki üldist struktuuri peegeldavad minu eelmise ettekande teesid.

Tookord käsitlesin eesti 20. sajandi teatriloo ülevaatega seoses järgmisi aspekte:
1. (hüpo)tees eestlaste ebadramaatilisest loomusest;
2. teatri ja folkloori suhted, draama- ja teatrielementide avaldumine laulumängudes;
3. eeldused ja eeletapid kutselise teatri sünniks; oma/omaaluse ja võõra/laenulisuse problemaatika;
4. metodoloogilisi lähenemisnurki rahvusliku teatriajaloo kirjutamiseks;
5. 20. sajandi eesti teatriloo seniseid käsitlusi.

Nüüd keskendun alljärgnevatele, kirjanduse/kirjakultuuri ja teatrikunsti vahekorda puudutavatele teemadele:

I Pesueht rahvadraama puudumine meie rahvuslikus folklooris.
Nn Kotzebue needus ja baltisaksa dialoogkirjandus.
Saksa teatrikultuuri mõju 19. sajandil ja 20. sajandi alguses (sh tõlkerepertuaar).
Eesti teatri sünd nn avaliku tribüünina (L. Tormis), rahvusliku näitekirjanduse sünd ja selle rahvavalgustuslikkus. Esimesi näitekirjanduse käsitlusi.

II Eesti teatri mängukava/repertuaaripoliitika läbi aegade.
Algupärase ja tõlkerepertuaari vahekord.
Teater ja algupärane näitekirjandus. Algupärane näitekirjandus omakultuuriliste müütide looja või kõigutajana.
Eesti teatri (väidetav) eepilisus. Proosakirjanduse, sh rahvusliku proosaklassika tõlgenduslugu; dramatiseeringute traditsioon meie teatriloos (eriti 1930. aastatel, samuti 1960.–1980. aastail).
Tõlkedramaturgiaga seotud problemaatika.

III Teatrikunsti jäädvustamine kirjasõnas.
Rahvuslik teatrilugu kui narratiiv/jutustus; rahvusliku teatrimõtte lugu.