Eksistentsiaalsest ja kultuurilisest enesepoiesisest

Püüan kokku võtta oma erinevaid uurimislõike ühendavat teoreetilist üldraamistikku, mis puudutab seda, kuidas fiktsionaalne/figuraalne tekstiloome osaleb eneseidentiteedi loomises ja ümbertöötamises.

Laias laastus lähtub see ideedest, mis on esitatud mu kahes varasemas artiklis – „Minakirjutusest“ (Methis nr 5/6, 2010) ja „Teese poieetilisest metonüümsuspõhimõttest“ (Keel ja Kirjandus nr 10, 2011).

Esimeses on olulisel kohal ricoeurlik eristus identiteedi ja ipseiteedi (samastumine teatavate positsioonide ja kontekstidega versus enesesamasus väljaspool neid positsioone ja kontekste); vaatlen seal, kuidas eneseloomeline kirjutus orienteerub eeskätt kirjutaja ipseiteedi tabamisele, et leida seekaudu toetuspunkt oma identiteedi (ümber)mõtestamiseks.

Teises artiklis esitan teatava põhimõtte, mille alusel on kirjeldatav figuraalsete ja reaalsete keelemängude vaheline seos: figuraalne sfäär oma kitsama tõe kehtivuskontekstiga on n-ö laboratoorne sfäär, kus luuakse ja töödeldakse vahendeid laiemas tõeväärtuskontekstis kehtivate keelemängude jaoks (“metonüümsus” iseloomustab siinkohal suhet nende kahe konteksti vahel). Toimub seega teatav tegelikkuse poiesis, kollektiivsete identiteetide loome.

Järgmine ülesanne ongi need kaks teoreetilist skeemi kohakuti asetada ning vaadata, kuidas paigutada ipseiteedi ja identiteedi mõisted ühte metonüümsusprintsiibi kontseptsiooniga ning millised on isikliku (eksistentsiaalse) ja kollektiivse (kultuurilise) eneseloome mustrikattuvused, ning lõpuks, kuidas need kaks tasandit ise omavahel suhestuvad ja põimuvad (näiteks Õnnepalu mõned tekstid pakuvad selle viimase kohta ilmekaid näiteid).

Roosikrantsi 6