Friedebert Tuglase „Felix Ormusson“

Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuse IV moodsa eesti kirjanduse seminar
13.–14. novembril 2009 Käsmus, Eesti Kirjanike Liidu loomemajas
Kontakt ja info: Mirjam Hinrikus (mirjam.hinrikus@mail.ee)

Ajakava

Ettekannete teesid

Viimastel aastatel on Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus korraldanud ühe-teksti-seminare, mille eesmärk on olnud uurida süvenenumalt mingit eesti moodsa kirjanduse tüviteksti. Seekordse 2009. a novembris toimuva seminari teemaks on Friedebert Tuglase romaan „Felix Ormusson“ (1915), mida peetakse nii Tuglase ilukirjandusliku loomingu üheks tippteoseks kui ka laiemalt Noor-Eesti esteetiliste püüdluste kulminatsiooniks ja sünteesiks.

Näiteks väidab Aino Kallas oma esseekogumikus „Noor Eesti“ (1921): „Sel teosel on hoopis iseäraline seisukoht Tuglase toodangus; see sisaldab otsekui äärmärkusi, joonealuseid seletusi ta muude teoste jaoks. Felix Ormusson on Friedebert Tuglase kunstiks tihendet mina, enesepaljastus, mille otsekohesuses pole põhjust miskipärast kahelda“ (lk. 167). Veidi allpool leiab Kallas aga, et Tuglase eesmärk on olnud „luua ajajärgu tüüp“ (170). Viimati öelduga haakub Endel Nirgi seisukoht raamatus „Avardumine“: „Katse seletada niisuguse teose teket ainult omaaegsete lokaalsete eelduste ja asjaoludega ei saaks kuhugi viia, sest teose loometaust on hoopis avaram. [—] tuginetakse modernsele väliskirjandusele ja selle aluseks olevale esteetikale.“ (57)

Milline võiks siis olla see isikliku ja lokaalse ning avaliku ja globaalse suhe „Felix Ormussonis“? Millele viitab Kallas mõistega „ajajärgu tüüp“? Kas ja kuivõrd leiame selliseid ajajärgu tüüpe mujalt eesti kirjandusest (sh. Tuglase loomingust)? Endel Nirk väidab, et Tuglase romaan on välja kasvanud „teisititegemise taotlusest ja senisele suunale seljapööramisest“ (56). Millele see viitab?

Ootame ettekandeid, mis asetaksid „Felix Ormussoni“ modernsuse ja modernismi konteksti. Küsime, kuidas, miks ja millega suhestunult on tekstis täheldatavad moderniseerumisprotsessid ja modernsuse diskursid. Kutsume üles arutlema vormi, struktuuri ja moderniseeruva sisu üle nii Eesti kui ka Euroopa 19.−20. sajandi vahetuse kirjanduses ja kultuuris. Võimalikud teemad on veel: „(Suur)linn eesti ja lääneeuroopa kirjanduses ning „Felix Ormussonis““, „Keele ja representatsiooni kriisist „Felix Ormussonis““, „Maskuliinsuse kriis ja „Felix Ormusson““; „Elufilosoofia ja „Felix Ormusson““ jne.

Varasematel aastatel on Kirjanduskeskus korraldanud kolm tekstiseminari, mis käsitlesid Friedebert Tuglase novelli „Maailma lõpus“, J. Randvere esseenovelli „Ruth“ ning A. H. Tammsaare romaani „Ma armastasin sakslast“. Kahe esimese seminari ettekannetest on ilmunud artiklikogumikud, kolmas kogumik on ilmumas.

Valik teemakohast kirjandust

• Toomas Haug, Felix Ormusson ja vana Aadam − Looming 2009, nr. 1.

• Mirjam Hinrikus, „Noor-Eesti“ intellektuaalide dekadentlikust Euroopa-identiteedist: J. Randvere „Ruth“ ja Friedebert Tuglase „Felix Ormusson“. − Looming 2007, nr. 11.

• Aino Kallas, Noor Eesti. Näopildid ja sihtjooned. Tartu, 1921.

• Tiina Ann Kirss, Pegasus ja puuhobune. James Joyce’i „Kunstniku noorpõlve portree“ ja Friedebert Tuglase „Felix Ormusson“. − Methis. Studia Humaniora Estonica 2008, nr. 1-2.

• Kai Laitinen, Järelsõna (?) − F. Tuglas „Felix Ormusson. Romaani“ (tõlge Otto Aho) Oulu, Pohjoinen, 1988.

• Endel Nirk, Valepassiga suvitaja päevaraamat – E. Nirk, Avardumine. Vaatlusi Eesti romaani arenguteelt. Tallinn, 1985.

• Kaia Sisask, Friedebert Tuglase „prantsuse daam“. Prantsusmaa kui muusa ja maatriks nooreestlaste kultuurihorisondil. – Keel ja Kirjandus 2007, nr 9.