Inetusest iluni ja vastupidi

Seminari eesmärgiks on arutleda ilu ja inetuse kui esteetiliste kontseptsioonide olemuse, vastastikmõju ja muutumise üle. Millisena mõisteti ilu ja inetust Vana-Kreeka kultuuris, kuidas ja kas see on muutunud ning kuidas sellest teadmisest võiks olla kasu kirjanduse uurimisel.

Kesksed tekstid, millele võiks tähelepanu pöörata, on:

• Platon “Pidusöök”
• Charles Baudelaire “Raibe”
• Heiti Talvik “Laip rannal” ja “Orjade koor”
• Mihkel Raud “Musta pori näkku”
• Rein Raud “Vend”
• ja teised