Intertekstuaalsus ja modernsus Gustav Suitsu luules

Roosikrantsi 6

Gustav Suitsu võib pidada Eesti esisümbolistiks ning moodsa kirjanduse maaletoojaks, samuti modernistiks, kes pürgis 19. – 20. saj. vahetusel uuenduslikkuse poole. Suitsu on küll suhteliselt palju uuritud, kuid vaatamata paljude kontaktide ning eeskujude väljatoomisele, pole analüüsitud Suitsu tekste intertekstuaalsusest lähtuvalt. Ometi on märgatud, et Suitsu luule põimib endasse mitmeid motiive, mis tekitavad seoseid teiste tekstidega nii eesti kui ka teiste maade kirjandustest. Neid seoseid võib näha nii diakroonilist kui ka sünkroonilist liini jälgides ning kõigil neil seostel on täita Suitsu luules oma eesmärk, mida võib üldjoontes taandada Suitsu enda 1905. aastal kirjutatud pöördumises „Noorte püüded” püstitatud üleskutsele: „Olgem eestlased, aga saagem ka europlasteks!” (Suits 1905:17).

Suitsu luule tervikuna sisaldab rohkem või vähem eksplitsiitseid ning implitsiitseid viiteid, mis nii või teisiti otsivad samastumisvõimalust Euroopa kirjandussuundadega. Ants Oras on kirjutanud: „Ja nagu paljud suured uuendajad, võttis ta kõike, mis talle iganes sobis, sealt, kus ta seda iganed leidis, ning vormis selle oma kavatsuste järgi ümber. [- – -] „Tuulemaast” alates pole tema loomingus midagi, mis poleks mingil moel osake „suurest pihtimusest” –  Goethe tähenduses.  Iga üksikluuletus aitab reljeefseks tahuda ta otsiva, päriva, pürgiva mina kujutust” (Oras 2004: 340)

Suitsu luulest võib tõepoolest leida seda ülemöödunud sajandi rahutut ja otsivat vaimu, mis üritab iseendaks jääda erinevate stiilide ja voolude kooseksisteerimise kontekstis, olukorras, mida üritatakse lahti mõtestada tänaseni. Kahtlemata mängib Suitsu luules väga suurt rolli sümbolism, mille kujundid oma mitmetähenduslikkuses nõuavad lugejalt aktiivset kaastööd ning jäävad ometi suures osas saladuseks, kuid võivad samal ajal osutada mingitele universaalsematele seostele. Ivar Ivask on juhtinud tähelepanu Suitsu luulet juhtivatele sümbolkujunditele ning nendes peituvatele romantilistele ja idealistlikele joontele. Suitsu luules leiduv sümboolika suundub aga ikkagi sümbolismi laiemale filosoofilisele aluspõhjale, Platoni idealismile, milles Ivask näeb üht Suitsu luule põhialustest: „Siiski on vitalismi ning skeptitsismi taga veel kolmas põhiaje olemas, nimelt Suitsu usk, mis aitas tal humanistina kannatada või lepitada elu lahkhelisid – tema taevatähtede sümboolikasse peidetud p l a t o n i s m.” (Ivask 2003: 92).

Just selline mitmekesisus ning samas filosoofiline universaalsus annavad Suitsu luulele potentsiaali olla ühtaegu traditsiooniline ning innovatiivne, mis väljendub ennekõike tekstidevaheliste suhete kaudu.

 

Kirjandust

• Andresen, Nigol 1983. Suits ja tuli. Tallinn: Eesti Raamat.

• Calinescu, Matei 1983. Five Faces of Modernity. Modernism, Avant-Garde, Decadence, Kitch, Postmodernism. Durham: Duke University Press.

• Ivask, Ivar 2003. Tähtede tähendust tunda. Tartu: Ilmamaa.

• Man, Paul de 1996. Blindness and Insight. Essays in the Rhetoric of Contemporary Criticism. London: Routledge.

• Oras, Ants 2004. Luulekool II. Meistriklass. Tartu: Ilmamaa.

• Suits, Gustav 1905. Noorte püüded. Üksikud mõtted meie olewiku kohta. – Noor Eesti I.

• Tartu: Kirjanduse Sõprades Kirjastus, lk 3–17

• Wilson, Leigh 2007. Modernism. London: Continuum.