Kas Tammsaare oli feminist?

Kaasaja poststrukturalistlikud ja sootundlikud uurimispraktikad lähtuvad  arusaamast, et kõik ilukirjandustekstid nii taastoodavad kui õõnestavad traditsioonilist sooideoloogiat. Kas ja kui suurel määral see õõnestustöö toimub, vajab eraldi uurimist. Kõnesolevast arusaamast tõukuvad ka käesoleva seminari küsimused ja teemad, mis võib kokku võtta järgmiselt: kuivõrd ulatuslikult taastoodavad Tammsaare tekstid feministlikke diskursusi ja mil moel neid katkestatakse ehk milliste kanalite kaudu tuleb esile traditsiooniline sooideoloogia? Käsitletav teema on osa minu laiemast uurimistööst, mille eesmärgiks on paigutada Tammsaare tekstid modernsuse konteksti analüüsides neid kui fin de siècle’i perioodi Euroopas ringlevate vastuoluliste modernsuse diskursuste vahendajaid.

20. sajandi alguse Eesti avalikus diskursuses võib ära tunda rahvusvahelise naisemantsipatsiooni poliitilise agenda kolm eri suunda. Leidus naisi ja mehi, kes pooldasid radikaalsemat nn sotsialistliku feminismi ideoloogiat, mille teoreetikutest tunti Eestis (osalt tõlgete kaudu) näit A. Bebelit, K. Kautskyt, K. Zetkinit ja L. Brauni. Rahvuslik-konservatiivsemale osale eesti haritlastest läks korda mõõdukam nn ühiskondlikku emadust pooldav suund. Selle suuna esindajad, näiteks nagu Helene Stöcker ja Aleksandra Gripenberg käsitasid naist “tsiviliseerijana” ja ühiskondliku moraali ülalhoidjana. See suund põimus ja põrkus omakorda naiste ja meeste erinevust rõhutava ja nn feminiinset müstikat levitava suuna esindajatega, kelle hulgast Eestis loeti näit G. Simmelit, L.-A. Salomed, L. Marholmi ja E. Keyd. Viimati mainitud teoreetikute vaated on sageli silmanähtavalt antimodernsed, kuid sellele vaatamata aktiveerisid nende arutlused diskussioone mitmel naisemantsipatsiooni seisukohalt olulisel teemal nagu naiste haridus ja rollid abielus, naiste seksuaalsus ja reproduktsioon ning vabaarmastus.

Tammsaare tekstides võib leida kõigi eelpool osutatud feministlike mõtteliinide sugemeid ja teatud määral püüan need erinevad suunad Tammsaare tekstide kaudu ka välja joonistada. Samas minu eesmärgiks ei ole üksnes feminismi erinevate liinide eristamine ning selle kaudu feministlikesse diskursustesse kuuluvate küsimuste, teemade, motiivide, opositsioonide, figuuride jne. kaardistamine. Feministlikke diskursusi ei ole enamasti võimalik uurida lahus vastavatest antifeministlikest kõnelemis-mõtlemis-ja tajumisviisidest. Seetõttu juhin pidevalt tähelepanu ka sellistele tekstikohtadele, kus feministlik(ud) diskursus(ed) antifeminismiga ristub või viimase poolt läbi lõigatakse.

Roosikrantsi 6, II korruse väike saal