Kirjandustekst identsust loomas

Kirjanduse üks paljudest funktsioonidest on osalemine identiteediloomes. Kuna kirjanduse materjal on keel, siis toimub identiteediloome kirjanduse kaudu keele vahendusel. Keerulisemaks teeb asja aga kirjanduse keele erinevus tavakeelest. Lähtuvalt Roman Jakobsonist on ilukirjanduse puhul domineerivaks teatavasti keelelise suhtluse poeetiline funktsioon. Identiteet kui sotsiaalne nähtus on aga seotud pigem keeletegevuse referentsiaalse ehk väljapoole osutava funktsiooniga. Nii võime ilukirjanduslikes tekstides näha, kuidas identiteediloomes põimuvad erinevad keelelise suhtluse funktsioonid ning tänu poeetilise funktsiooniga kaasas käivale mängulisusele muutub teatavas mõttes lõplikult tabamatuks ka teksti kätketud identiteet.Erinevate ilukirjanduslike tekstide analüüsi põhjal tuleb seminaris vaatluse alla, kuidas kunsti ehk kirjanduse keel osaleb erinevate identiteetide kujundamises, milliseid võtteid kasutab ning kuidas kujundab end ümbritsevat diskursust. Teiste poeetiliste võtete kõrval on seminaris erilise tähelepanu all intertekstuaalsuse ja subjekti (lüürilise mina) mitmetähenduslik roll identiteetide loomisel.