Kolm näidet Madis Kõivu mälu-dramaturgiast
Piret Kruuspere teadusseminar
“Tagasitulek isa juurde” (1993), “Stseene saja-aastasest sõjast” (1998) ja “Lõputu kohvijoomine” (2008)
Ettekandes vaatlen kirjanik Madis Kõivu kolme nn mälunäidendit. Aastaarvud teoste pealkirjade järel sulgudes märgivad näidendite jõudmist teatrilavale ning ma käsitlengi taustana nii eesti teatri kui ka algupärase näitekirjanduse üldpilti ja arenguid 1990ndatel aastatel ja 21. sajandi alguskümnendil. Toon seejuures võrdlusi eeskätt Rein Saluri ja Merle Karusoo draamateostega, samuti käsitlen ühe kontekstina Kõivu nimetatud näidendite lavastajate Priit Pedajase ja Mikk Mikiveri lavastajaloomingut.Toetudes kaasaegsetele draama- ja teatriteoreetilistele käsitlustele (Jeanette R. Malkin, Marvin Carlson, Freddie Rokem jt.) keskendun Kõivu kolme mälunäidendi puhul järgmistele alateemadele: aja ja ruumi kategooriad, rahvusliku karakteri modifikatsioonid, mängu fenomen ja rahvusliku koomika avaldumisvormid, korduvmotiivid ja -metafoorid (hirm, haigus, iiveldus jt), monoloogide ja remarkide kasutus tekstistruktuuris.
Kõivu mainitud näidendid on ilmunud:
„Tagasitulek isa juurde“ – Madis Kõiv, Kolm näitemängu. Tallinn: Eesti Draamateater 1997; Madis Kõiv, Näidendid. II. Tartu: Akkon 2007.
„Stseene saja-aastasest sõjast“ – Madis Kõiv, Näidendid. III. Tartu: Akkon 2009.
„Lõputu kohvijoomine“ Tallinn: Eesti Draamateater 2008; – Madis Kõiv, Näidendid. III. Tartu: Akkon 2009.