Kolmas loeng infiniitsusest: renessanss kultuuritüpoloogilisest aspektist

Erinevalt keskajast, mil infiniitsust käsitati eelkõige teoloogilise, jumalusele osutava mõistena, tõstatub renessansis küsimus infiniitsuse tähendusest empiirilise maailmatunnetuse seisukohalt. Teisisõnu, renessansis hakatakse pärima infiniitsuse võimaliku matemaatilis-füüsilise tähenduse järele. Et aga renessansiteadlane osutus tihtipeale ka kunstnikuks, kes poeedi-maagina tegelikkuse saladusi loodis, võime öelda, et teaduslikke vasteid märgile infiniitsus otsiti sageli käsikäes teatavate kunstiliste ehk representatsiooniliste küsimuste lahendamisega. Maalides lõuendile kahemõõtmelist fiktsiooni kolmemõõtmelisest ruumist, käitus kunstnik, ühelt poolt, geomeetri ja projekteerijana, kuid oma soovis luua veenev näivus tegelikkusest jäi ta ometi kunstnikuks, fiktsiooni loojaks – ühes vabadusega kodeerida pilti saladusi (infiniitsusi), millel puudus antud ajahetkel veel vaste teadmise (geomeetria) tasandil.

Renessanssi kui ajajärku, mil taassündis humanistlik kultuur oma inimesekesksusega, võime vaadelda ühtlasi perioodina, mil taasavastati antiikkultuuri põhjanud kehaline ja finiitne substants. Et aga renessansi ja antiigi vahele oli mahtunud keskaeg oma ainujumalusest tuleneva transtsendentsuse ihalusega, leidis renessansis paratamatult aset teatav kokkupõrge kehalise elemendi ja selle vahel, mille antiik endast kui infiniitsuse oli põlastavalt eemale tõuganud. See dissonants, mis sai inspiratsiooniallikaks nii kunstnikele kui ka hilisemale teadmisloomele, ei saa mõistagi olla paremini jälgitav mujal kui seal, kus kehapiir kohtus ruumiga ja kus kunstnik oli sunnitud nentima geomeetria kui “maamõõtmise” piiratust taevaavaruste kujutamisel. Finiitse substantsi kohtumine infiniitsusega renessansskunsti teoorias ja praktikas ongi käesoleva seminari teemaks.

 

Ettekande aluseks on artiklid

• Rein Uundusk, Disegno e colore: Art Historical Reflections on the Structuring of Space. – Koht ja paik / Place and Location: Studies in Environmental Aesthetics and Semiotics V. Eds. Virve Sarapik, Eva Näripea, Jaak Tomberg. Tartu: Eesti Kirjandusmuuseum, 2006, lk. 37–48;
• Rein Undusk, Sissejuhatus uusaja joone ja värvi küsimusse: renessanss. – Kunstiteaduslikke Uurimusi 2006 (15), nr. 3. lk. 9–36.