Kultuurigeograafia võimalusi eesti kirjanduse uurimisel

Kultuurigeograafia interdistsiplinaarne olemus hõlmab paljusid uurimisvaldkondi nagu inimgeograafia, ökoloogia, folkloristika, etnoloogia, antropoloogia jt. Kõik need uurivad ühiskonnas toimuvaid muutusi ja kultuuriilminguid maastikes. Põhiküsimuseks on kuidas maastik vormib kultuurilisi arusaamu, mis maastik üldse tähendab ja kuidas selles tegutseda ning seda uurida. Kaunite kunstide vallas on maastikku vaadeldud kui märgisüsteemi ja püütud avada metateksti kujunemist ja tõlgitavust.Tänapäeva kultuurigeograafia kasutab tihti maastikku kui teksti metafoori. Kirjandusteadlaste ülesanne on avada sõnalise maastikukujutuse aspekte. Maastiku definitsioone on rohkesti, iga distsipliin arutleb erinevalt, andes maastikule oma spetsiifilise tõlgenduse. Maastik võib olla ruum, loodus, keskkond, koht ja paik jne. Kuidas “lugeda” eesti kirjanduse maastikku? Kas saame kasutada universaalseid analüüsivahendeid või on meil võimalik rääkida teistest eristuvast maastikuvaatlusest või -kirjeldusest? Milline on eesti kirjanduse maastike tähendus ja kuidas nad hoiavad meie identiteeti? Nendele ja neid ümbritsevatele küsimustele püüabki seminar koos külalistega vastuseid otsida.