Kunsti ja tõe suhetest

Kui olen varem püüdnud Ludwig Wittgensteini ja John Gibsoni (st analüütilise filosoofia voolusängist pärit mõtete) toel vaadelda fiktsionaalsete/figuraalsete keelemängude suhet „reaalse” tõeväärtusega keelemängudesse, siis nüüd kõrvutaksin seda mõnede kontinentaalse teooria kontseptualiseeringutega. Räägin Alain Badiou kolmest kunsti ja tõe vahelise suhte kontseptualiseerimise „skeemist” (didaktiline, klassikaline ja romantiline), mille kõrvale ta pakub oma neljandaks „inesteetika” kontseptsiooni. Badiou skeemid on teataval määral analoogsed Jacques Rancière’i kolme „kunstirežiimiga” (eetiline, representatiivne ja esteetiline) ning Ranciere’i poleemika Badiouga loob lisaperspektiive mõlema mõtleja ideedele, need omakorda annavad lisanurga analüütilisele kunstiteksti tõeväärtuse küsimusele.

Roosikrantsi 6 II korruse väikeses saalis