Lõpmatuse idee ja kolmainsuse dogma: taust, seosed, kujunemine

On saanud tavaks väita, et kreeka kultuur tundis lõpmatuse ees üksnes põlgust ja hirmu. Kuigi see seisukoht on paikapidav vaid teatavate mööndustega, võib sellest siiski lähtuda, kui (1) keskendume eeskätt platonlik-aristotellikule traditsioonile ja kui (2) seame oma eesmärgiks kirjeldada kreeka filosoofilist mõtet selle suhetes oma järelkäijatega (sest kreeka enda lõpmatuse apologeedid, eeskätt atomistid, pääsesid teaduslikkuse mõõdupuu järgi mõjule alles uusajal). Ilmne muutus suhtumises lõpmatusse leidis aset kreeka-rooma kultuuris. Ühelt poolt nähtub see Plotinose filosoofias, ja neoplatonismis üle-üldse, teiselt poolt oli innovaatilist suhet lõpmatusse ärgitanud algusest peale kristlus. Vaatamata ühisele „eesmärgile“, rehabiliteerida lõpmatus, valitsesid neoplatonismi ja kristluse vahel siiski sügavad erimeelsused, mis aga ei takistanud viimasel, tema soovis põhjendada monoteistlikku usku ratsionaalsete mõttekäikudega, kasutada platonismi mõttesaavutusi oma spetsiifilistel eesmärkidel.

Kolmainsuse dogma põhjendamine Mariuse Victorinuse traktaatides neoplatonismi abil on selle omapärase laenamise näiteks. Ühtlasi markeerib Victorinuse lähenemine mõtteajaloos punkti, kus lõpmatus, millele neoplatonism oli lähenenud spekulatsiooni, kristlus aga usu poolelt, kirjutati uue, trinitaarse jumalakontseptsiooni abil sisse õhtumaa metafüüsika leksikoni.

Kirjandust

Anatolios, Khaled (2007) Discourse on the Trinity. In Constantine to c. 600 = The Cambridge History of Christianity, vol. 2. A. Casiday and F. W. Norris, eds. Cambridge: Cambridge University Press, 431–459.
Andresen, Carl, ed. (1967) Christlicher Platonismus. Die theologischen Schriften des Marius Victorinus. Übers. von P. Hadot, U. Brenke. Eingeleitet und erläutert von P. Hadot. Zürich–Stuttgart: Artemis Verlag.
Beierwaltes, W. (1985) Denken des Einen: Studien zur Neuplatonischen Philosophie und ihrer Wirkungsgeschichte. Frankfurt am Main: Vittorio Klostermann.
Beierwaltes, W. (1998) Platonismus im Christentum. Frankfurt am Main: Vittorio Klostermann.
Cohn, Jonas. (1896) Geschichte des Unendlichkeitsproblems im abendländischen Denken bis Kant. Leipzig: Wilhelm Engelmann.
de Vogel, C. J. (1959) “La théorie de l’ἂπειρον chez Platon et dans la tradition platonicienne„. In: Revue Philosophique de la France et de l’Étranger, vol. 149, 21–39.
Drozdek, Adam. (2008) In the Beginning Was the Apeiron. Infinite in Greek Philosophy. Stuttgart: Franz Steiner Verlag.
Duhem, Pierre (1985) Medieval Cosmology: Theories of Infinity, Place, Time, Void and the Plurality of Worlds. Ed. and trans. R. Ariew. Chicago – London: The University of Chicago Press.
Guyot, Henri (1906) L’infinité divine: depuis Philon le Juif jusqu’a Plotin avec une introduction sur le meme sujet dans la Philosophie grecque avant Philon le Juif. Paris: Felix Alcan.
Hadot, Pierre. (1968) Porphyre et Victorinus.. Thèse pour le doctorat ès lettres. Tome 1. Paris : Études Augustiniennes.
Maor, Eli (1987) To Infinity and Beyond: A Cultural History of the Infinite. Boston: Birkhäuser.
Moore, A W. (1990) The Infinite. London – New York: Routledge.
Moore, A. W. ed. (1993) Infinity. Aldershot (Hants.): Dartmouth.
Mühlenberg, Ekkehard. (1966). Die Unendlichkeit Gottes bei Gregor von Nyssa: Gregors Kritik am Gottesbegriff der klassischen Metaphysik. Göttingen: Vandenhoeck & Ruprecht.
Striker, Gisela (1970) Peras und Apeiron. Das Problem der Formen in Platons Philebos. Göttingen: Vandenhoeck & Ruprecht.

Anatolios, Khaled (2007) Discourse on the Trinity. In Constantine to c. 600 = The Cambridge History of Christianity, vol. 2. A. Casiday and F. W. Norris, eds. Cambridge: Cambridge University Press, 431–459.

Andresen, Carl, ed. (1967) Christlicher Platonismus. Die theologischen Schriften des Marius Victorinus. Übers. von P. Hadot, U. Brenke. Eingeleitet und erläutert von P. Hadot. Zürich–Stuttgart: Artemis Verlag.

Beierwaltes, W. (1985) Denken des Einen: Studien zur Neuplatonischen Philosophie und ihrer Wirkungsgeschichte. Frankfurt am Main: Vittorio Klostermann.

Beierwaltes, W. (1998) Platonismus im Christentum. Frankfurt am Main: Vittorio Klostermann.

Cohn, Jonas. (1896) Geschichte des Unendlichkeitsproblems im abendländischen Denken bis Kant. Leipzig: Wilhelm Engelmann.

de Vogel, C. J. (1959) “La théorie de l’ἂπειρον chez Platon et dans la tradition platonicienne„. In: Revue Philosophique de la France et de l’Étranger, vol. 149, 21–39.

Drozdek, Adam. (2008) In the Beginning Was the Apeiron. Infinite in Greek Philosophy. Stuttgart: Franz Steiner Verlag.

Duhem, Pierre (1985) Medieval Cosmology: Theories of Infinity, Place, Time, Void and the Plurality of Worlds. Ed. and trans. R. Ariew. Chicago – London: The University of Chicago Press.

Guyot, Henri (1906) L’infinité divine: depuis Philon le Juif jusqu’a Plotin avec une introduction sur le meme sujet dans la Philosophie grecque avant Philon le Juif. Paris: Felix Alcan.

Hadot, Pierre. (1968) Porphyre et Victorinus.. Thèse pour le doctorat ès lettres. Tome 1. Paris : Études Augustiniennes.

Maor, Eli (1987) To Infinity and Beyond: A Cultural History of the Infinite. Boston: Birkhäuser.

Moore, A W. (1990) The Infinite. London – New York: Routledge.

Moore, A. W. ed. (1993) Infinity. Aldershot (Hants.): Dartmouth.

Mühlenberg, Ekkehard. (1966). Die Unendlichkeit Gottes bei Gregor von Nyssa: Gregors Kritik am Gottesbegriff der klassischen Metaphysik. Göttingen: Vandenhoeck & Ruprecht.

Striker, Gisela (1970) Peras und Apeiron. Das Problem der Formen in Platons Philebos. Göttingen: Vandenhoeck & Ruprecht.