Moraalne tunnistus ja ilukirjandus

2009. aastal avaldas Eneken Laanes Oxymora sarjas uurimuse „Lepitamatud dialoogid: subjekt ja mälu nõukogudejärgses eesti romaanis“, milles käsitletakse muu hulgas pikemalt ka Jaan Krossi „Paigallendu“ kui moraalset tunnistust.

Moraalne tunnistus on mõiste, mis võeti algselt kasutustele Holokausti üle elanud inimeste tunnistuste uurimisel. Moraalne tunnistaja erineb algse definitsiooni järgi tavalisest ajaloo tunnistajast ehk sündmuste keerises elanud ja nende tunnistajaks olnust selle poolest, et talle on osaks saanud kogeda tõelist kurjust ja vägivalda ning tema ellu jäämise peamine eesmärk seisneski selles, et tunnistada järeltulevatele põlvedele temale ja ta kaaslastele osaks langenud vägivallast ja kurjusest.

Moraalse tunnistuse jõudmine ilukirjandusse on mõiste tähendust mõnevõrra nihutanud. Moraalne tunnistaja ilukirjanduses ei ole enam see autentne tunnistaja, kes on nö naasnud surmasuust ja kes annab tunnistust talle kui üksikule indiviidile (kogukonna osana) osaks langenud vägivallast ja kurjusest. See asjaolu aga ei vähenda ilukirjanduses esineva moraalse tunnistuse ja jutustaja kui moraalse tunnistaja tõsidust ning tõsiseltvõetavust. Mis aga on see vahepealne tegumood või moraalne tunnistus ilukirjanduses ning millal on mõistlik ilukirjandust moraalse tunnistuse võtmes tõlgendada?

 

Kirjandust

• Avishai Margalit: The Ethics of Memory. Cambridge, London 2002.
• Giorgio Agamben: The Remnants of Auschwitz. The Witness and the Archive. New York 2002.
• Eneken Laanes: Lepitamatud dialoogid: subjekt ja mälu nõukogudejärgses eesti romaanis. Tallinn 2009.
• Aleida Assmann: Der lange Schatten der Vergangenheit. Erinnerungskultur und Geschichtspolitik. München 2006.
• Jay M. Winter: Remembering War. The Great War between Memory and History in Twentieth Century. New Haven, London 2006.