Õigus unustada?

Seminari teemaks on mitmed viimaste aastate memuaarid, mille on kirjutanud nõukogude ajal kõrgetel positsioonidel olnud või muidu ametlikult kõrgelt tunnustatud inimesed, kellest enamik on Eesti iseseisvuse ajal avalikust tegevusest kõrvale tõmbunud. Mind huvitab, kuidas need memuaarid suhestuvad praeguste ametlike või üldlevinud hoiakutega poliitiliselt tundlike või vastuoluliste teemade suhtes; selleks on mitmeid viise – teemadest hoidumine, eneseõigustus, oma tegevuse ümberhindamine vm. Samuti puudutan nende memuaaride retseptsiooni, milles üks huvitavamaid punkte on küsimus sellest, kas neil memuaarikirjutajail on õigus teatavaid asju unustada. Sellel unustamisel võib olla mitmeid vorme – kas vaikimine või siis vastupidiselt keeldumine “kuulmast” seda helistikku, mida kasutatakse ametlikus mälupoliitikas. Retseptsioonist jääb kohati mulje, et lugejad aktsepteerivad nende memuaarikirjutajate “õigust biograafiale” ainult sel juhul, kui nood järgivad kohustust mäletada (ja seletada) teatavaid tundlikke sündmusi ja asjaolusid. See omakorda tekitab uusi küsimusi – millised õigupoolest on memuaaride aususe ja siiruse kriteeriumid, kuidas suhestuvad ja põimuvad subjektiivne mälu ning mälupoliitika. Ja mõistagi ei saa ma seda teha ilma küsitlemata iseenda eelhoiakuid (nt kas või ses osas, et millel tegelikult põhineb mu intuitiivselt piiritletud memuaarivalim ja kas mu kõhklused nende piiritluste suhes on sisulised või lähtuvad pelgalt poliitilise korrektsuse kõnetusest jne).