Summing up. Viies loeng infiniitsusest

Seminaris tehakse kokkuvõte uurimisteemast „Infiniitsuse kontseptsioon mõtlemises ja kunstis“, milles raames pidasin aastatel 2009–2012 UTKK teadusseminaride sarjas neli lõpmatuse teemalist loengut varakristlusest kuni renessansini.

Lisaks olulisemate uurimistulemuste väljatoomisele püütakse käesolevas seminaris keskenduda mõnedele metateesidele, mis on minu arvamuse kohaselt kogu kõnealust uurimisteemat alateadlikult suunanud, kuid millest pole varasemates seminarides eksplitsiitselt juttu olnud. Nimelt väidan, et infiniitsuse ajaloo uurimisel on minu eesmärgiks olnud arendada lähenemisviisi või metoodikat, mida olen varasemalt nimetanud mitmel puhul kultuuriretoorikaks. Pidades niisiis oma esmaseks uurimisobjektiks kultuuri, on samas minu heuristiliseks eelduseks olnud see, et uurimisobjektiks, selle tegelikus tähenduses, on miski vaid juhul, kui uurija suudab kogu antud objekti puudutava informatsiooni koondada ühe hüperteksti sisse.

Uurides kultuuri eri valdkondi lähtuvalt eri hüpertekstidest ja liites saadud tulemused lihtsalt kokku ühiste kaante vahele, saame tulemuseks pelgalt passiivse „kultuuri“. Siit johtuvalt väidan, et kultuuriretoorika postuleerib ühtse kultuuriruumi olemaolu, mille sees toimivad allruumid – eristan siinkohal provisoorselt teoloogiat (moraali), epistemoloogiat (teadmist)  ja representatsiooni (kunsti)– peavad kultuuriretoorika seisukohalt asuma teatavas teisenduslikus või konverteeritavas vahekorras. Teisisõnu, kultuuriretoorika peab leidma valemi vastavate teisenduste tegemiseks (selleks, et säilitada ühe hüperteksti nõue). Siit edasi minnes võib väita, et igasugune kunstiteos implitseerib alati teatavat liiki teadmist ja moraalset hoiakut, aga ka seda, et kultuuri areng on kirjeldatav temas sisalduvate allruumide omavaheliste suhete ja ümberteisenduste kujul.