Teatriajaloost ja -historiograafiast: eesti teatrikirjutuse näitel

Kasutan oma ettekandes n-ö katusmõistena sõna teatrikirjutus, mis minu nägemust mööda hõlmab mitte ainult (akadeemilist) teatriajalugu, vaid näiteks ka (kaasaegset) teatriarvustust, samuti teatripraktikute poolt kirjutatut (sealhulgas mälestusi/autobiograafiaid). Seejärel määratlen mõisted teatriajalugu ja teatrihistoriograafia. Neid on kasutatud küll ka sünonüümidena, ent pigem pooldan teatrihistoriograafia määratlemist distsipliinina, mis uurib teatriajaloo kirjutamise mudeleid ja narratiive.

Peatudes (rahvusliku) teatriajaloo kirjutamise võimalustel ja metodoloogilistel lähenemisnurkadel, püüan leida näiteid ja/või hüpoteese, mis seostuvad eesti teatriajalooga või meie rahvusliku teatrikirjutusega laiemaltki. Võimalike märksõnadena pakun seejuures välja järgmised: arhiiv, teatriajalugu ja etenduse analüüs, (kultuuri)mälu, (auto)biograafia ja teatrihistoriograafia, (teatri)ruum, näitleja looming ja staatus. Lõpuks üritan visandada mõned võimalikud väljavaated, mis võiksid edaspidi inspireerida eesti teatriajaloo (kontseptuaalset) uurimist ja kirjutamist.

Roosikrantsi 6 II korruse väikeses saalis