„Uue naise“ representatsioonid Johannes Semperi proosas

Oma sõnavõtuga himustan ma eelkõige rääkida Johannes Semperi mõne proosatöö naisrepresentatsioonidest. Nii süvenen ma Semperi kahte teksti: peamiselt 1934. aastal üllitatud „Armukadedusse“ ja  põgusalt ka jutukogusse „Ellinor“ (1927).  Semperi proosatekstid on minu arvamist mööda piisava tähelepanuta jäänud, kuid nende tekstide innovatiivsus on niivõrd ilmselge, et oleks väär jätkata ilma nendest kõnelemata. Oma sõnavõtus esitan ma uurimisprojekti hüpoteesid ja laon lagedale osa uurimisküsimustest.

Minu ettekandes on rõhu all Semperi naisekujud, mis on võrreldes ajastu meeleoludega värskendavad. Semperi Ellinor, Krista ja Herma on oma tulise ellusuhtumise, intellektuaalsete ja kunstiliste püüete ning vabaduse- ja täisväärtusliku elu taotlustega tollast konservatiivset „koduingli“-sooideoloogiat silmas pidades vägagi erilaadsed naisterahvad ehk isegi „uued naised“, kes Tammsaare sõnutsi elu muudkui maitsta tahavad. „Uue naise“ figuur ise on eesti kultuuriuurimises niisamuti must maa. Nii saavadki kokku kaks hüljatut: flapperid olgu „uued naised“ ja Johannes Semperi proosa. Tulem peaks olema tulus.

Viimaks tahan ma riivamisi peatuda ka naisekehal kui sellisel Semperi valitud tekstides. Nimelt arvan, et „uue naise“ modernset figuuri ei ole võimalik uurida ilma kehale tähelepanu pööramata. Seda sellepärast, et „uue naise“ kehataju ja kehaprojekt erinesid nn endise naise vaateist kehale. Et kehalikkus on Semperi tekstides lausa eksplitsiitselt olemas, siis oleks vast patt sellest mööda vaadata. Nii hõlmab viimase osa minu ettekandest keha-temaatika.  Kokkuvõtlikult pretendeerib see ettekanne põgusale ülevaatele minu senisest uurimistööst.

Roosikrantsi 6 III korrus