Talvituvate veelindude jälil

Linnuloendustest kuulub minu lemmikute hulka kesktalvine merelindude loendus. Hakkasin hobiornitoloogiaga tegelema koolipõlves ja 1990. aastate keskpaigast olen peaaegu igal talvel veetnud ühe jaanuarikuu nädalavahetuse Hiiumaal, võttes osa rahvusvahelisest talvituvate veelindude loendusest. Linnuloendusena on see igatahes väärikas ettevõtmine: talvituvaid veelinde hakati Euroopas kokku lugema 1967. aastal ja eesti ornitoloogid olid seejuures ürituse algatajate hulgas. Loenduse mõte on saada ülevaade Euroopa veelinnupopulatsioonide arvukusest ja sellest, kus need veedavad talveperioodi. Loendust tehakse lisaks mererannalt tehtud vaatlustele ka lennukilt ja laevalt. Ühtpidi on see vaatlus suurepärane võimalus õppida tundma merelinde, teisalt aidata aga teadlastel koguda infot, mis ühtlasi peegeldab kliimamuutusi – ja teha seda lindude abiga.

Loenduspäeva pikk mereäärne rännak algab siis, kui on piisavalt valge, et linde ära tunda – jaanuaris  umbes poole kümnest – ja lõpeb pärastlõunases hämaruses kella kolme paiku. Põhivarustusse kuuluvad vaatlustoru, binokkel, linnumääraja ja märkmik koos hariliku pliiatsiga (pastakad kipuvad külmuma). Loendaja peab üles märkima merelinnud, keda kohtab: minu lemmikmarsruudil Kõpu poolsaare põhjaküljel on need enamasti aulid, sõtkad, mitut liiki kosklad ja kajakad, tõmmuvaerad, kühmnokk- ja laululuiged. Mõnel kivil meres istub ikka merikotkas. Mõnikord tuleb vastu üksik kalamees, rannametsas kohtab punahirve. Päeva teeb eriti rõõmsaks kohtumine neid väikseid merelahtesid hindava kirjuhahaga, vahva välimusega haruldusega, kes justkui inimest ei pelga ja laseb end lähedalt imetleda. Lindude kõrval loodan ikka näha hüljest: viigritele on soojad talved olnud rasked, ent uudishimulikud hallhülged pistavad teinekord ranna lähedal pea veest välja küll.